ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
17. märts 2016 ( *1 )
„Lepinguväline vastutus — Loomatervishoid — Linnugripi tõrje — Looduses püütud metslindude liitu importimise keeld — Määrus (EÜ) nr 318/2007 ja rakendusmäärus (EL) nr 139/2013 — Üksikisikutele õigusi andvate õigusnormide piisavalt selge rikkumine — Kaalutlusõiguse piiride ilmselge ja oluline ületamine — Proportsionaalsus — Hoolsuskohustus — Põhiõiguste harta artiklid 15 17”
Kohtuasjas T‑817/14,
Zoofachhandel Züpke GmbH, asukoht Wesel (Saksamaa),
Zoohaus Bürstadt, Helmut Ofenloch GmbH & Co. KG, asukoht Bürstadt (Saksamaa),
Zoofachgeschäft – Vogelgroßhandel Import-Export Heinz Marche, asukoht Heinsberg (Saksamaa),
Rita Bürgel, elukoht Uthleben (Saksamaa),
Norbert Kass, elukoht Altenbeken (Saksamaa),
esindaja: advokaat C. Correll,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: B. Eggers ja H. Kranenborg,
kostja,
mille ese on nõue hüvitada kahju, mis väidetavalt on hagejatele alates 1. jaanuarist 2010 tekkinud, kuna kehtestati looduses püütud metslindude Euroopa Liitu importimise keeld, mis esmalt oli sätestatud komisjoni 23. märtsi 2007. aasta määruses (EÜ) nr 318/2007, milles sätestatakse loomatervishoiunõuded ja karantiinitingimused teatavate lindude impordil ühendusse (ELT L 84, lk 7), ja seejärel komisjoni 7. jaanuari 2013. aasta rakendusmääruses (EL) nr 139/2013, milles sätestatakse loomatervishoiunõuded ja karantiinitingimused teatavate lindude impordil liitu (ELT L 47, lk 1),
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: president D. Gratsias, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja C. Wetter,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades kirjalikku menetlust,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Hagejad
1
Hagejad Zoofachhandel Züpke GmbH, Zoohaus Bürstadt, Helmut Ofenloch GmbH & Co. KG, Zoofachgeschäft – Vogelgroßhandel Import-Export Heinz Marche, Rita Bürgel ja Norbert Kass on Saksamaal asu‑ või elukohta omavad loomadega kauplejad, kes tegelevad või tegelesid muu hulgas looduses püütud selliste metslindude nagu papagoid Euroopa Liitu importimisega, et paigutada need kaunistuseks linnumajadesse.
Direktiivid 91/496/EMÜ ja 92/65/EMÜ
2
Euroopa Ühenduste Nõukogu võttis 15. juulil 1991 ühist põllumajanduspoliitikat reguleeriva EÜ artikli 37 alusel vastu direktiivi 91/496/EMÜ, millega nähakse ette ühendusse kolmandatest riikidest saabuvate loomade veterinaarkontrolli korraldamise põhimõtted ning muudetakse direktiive 89/662/EMÜ, 90/425/EMÜ ja 90/675/EMÜ (EÜT L 268, lk 56; ELT eriväljaanne 03/12, lk 58). Direktiivi 91/496 artikli 10 lõikes 3 viidatakse seoses karantiinikeskustes täidetavate üldtingimustega direktiivi B lisale.
3
Nõukogu võttis 13. juulil 1992 vastu direktiivi 92/65/EMÜ, milles sätestatakse selliste loomade, sperma, munarakkude ja embrüote ühendusesisest kauplemist ja ühendusse importimist reguleerivad loomatervishoiunõuded, mille suhtes ei kohaldata direktiivi 90/425/EMÜ A lisa I jaotises osutatud ühenduse erieeskirjades sätestatud loomatervishoiunõudeid (EÜT L 268, lk 54; ELT eriväljaanne 03/13, lk 154). Direktiiv 92/65 kehtestab konkreetsed nõuded, mis tuleb täita päritoluriigil ja -ettevõttel, eeskirjad veterinaarsertifikaatidele, mis peavad olema loomadega kaasas, ja määrab kindlaks, milliseid uuringuid tuleb loomadel läbi viia. Kõnealuse direktiivi artikli 17 lõiked 2 ja 3 näevad eelkõige ette peamiselt seda, et liitu võib importida ainult neid loomi, kes pärinevad kolmandast riigist, mis on kantud nende kolmandate riikide või kolmandate riikide osade loetellu, mis suudavad esitada liidusisesele kaubavahetusele esitatavatele tagatistele samaväärseid tagatisi, ja et kehtestatakse spetsiaalsed loomatervishoiunõuded eelkõige liidu kaitseks teatavate eksootiliste haiguste eest.
EFSA 2005. aasta arvamus
4
Pärast Euroopa Ühenduste Komisjoni 2004. aasta taotlust esitas Euroopa Toiduohutusamet („EFSA“) 14. ja 15. septembril 2005 teadusliku arvamuse lindude gripi mõju kohta loomade tervisele ja heaolule (The EFSA Journal (2005) 266, lk 1–21, edaspidi „EFSA 2005. aasta arvamus“). Võttes arvesse talle antud pädevust, käsitles EFSA selles arvamuses ainult liidu kodulindude linnugrippi nakatumise ohtu.
5
EFSA märkis oma 2005. aasta arvamuse sissejuhatuses, et lindude gripp esineb kodulindudel kahes kliinilises vormis: kõrge patogeensusega linnugripina ja madala patogeensusega linnugripina. Kõrge patogeensusega linnugrippi põhjustavad viiruste H5 ja H7 alatüübid, millel on teatavad molekulaarsed omadused, mis võivad põhjustada süsteemseid nakkusi ja mida ei esine madala patogeensusega linnugripi puhul. Viirus H5N1 on üks neist kõrge patogeensusega linnugrippi põhjustava viiruse alatüüpidest.
6
Lisaks märkis EFSA, et pärast teatavates Aasia riikides H5N1 viiruse erakorralist endeemilist puhangut kodulindude seas nakatusid natuke aega enne tema arvamuse vastuvõtmist H5N1 viirusesse metslinnud: nii paiksed kui ka rändlinnud. See epidemioloogiline olukord, millist EFSA sõnul ei ole varem esinenud, võis põhjustada inimeste pandeemilise viiruse ja tuua kaasa ettenägematuid tagajärgi. Võttes siiski arvesse, et ei ole teada, et metslinnud oleksid nakatunud kõrge patogeensusega linnugripi tüüpi viirustesse, leidis EFSA, et olukorra hindamiseks ja selle edasise arengu prognoosimiseks ei ole piisavalt teaduslikke andmeid.
7
Mis puudutab ohtu, mida liidu kodulindude jaoks kujutavad endast puurilinnud, eeskätt dekoratiiv‑ ja lemmiklinnud, siis leiab EFSA, et kuna need linnud võivad olla nakatunud lindude grippi, sealhulgas H5 ja H7 alatüüpi kuuluvasse grippi, võib seetõttu nende liitu importimisega kaasneda oht, et see viirus levib liitu.
Otsus 2005/760/EÜ ja võetud meetmete kehtivuse pikendamine
8
Komisjon võttis 27. oktoobril 2005 vastu otsuse 2005/760/EÜ, mis käsitleb teatavaid vangistuses elavate lindude importimisel rakendatavaid kaitsemeetmeid seoses kõrge patogeensusega linnugripiga teatavates kolmandates riikides (EÜT L 285, lk 60), millega peatati muude eluslindude kui kodulindude liitu importimine. Need meetmed pidid kehtima kuni 30. novembrini 2005.
9
Komisjoni erinevate otsustega muudeti otsusega 2005/760 võetud meetmeid ja pikendati nende kehtivust 30. juunini 2007, kusjuures viimane kehtivuse pikendamine nähti ette 23. märtsi 2007. aasta otsusega 2007/183/EÜ, millega muudetakse otsust 2005/760 (ELT L 84, lk 44).
EFSA 2006. aasta arvamus
10
Komisjoni 25. aprilli 2005. aasta taotlusele vastuseks andis EFSA 27. oktoobril 2006 teadusliku arvamuse muude lindude kui kodulindude liitu importimisest tuleneva ohu kohta loomade tervishoiule ja heaolule (The EFSA Journal (2006) 410, lk 1–55) (edaspidi „EFSA 2006. aasta arvamus“). EFSA esitas selles erinevad soovitused looduses püütud lindude tervise ja heaolu kohta ning analüüsis linde ohustavaid erinevaid nakkusetekitajaid, sealhulgas lindude grippi.
11
Mis puudutab lindude tervist, siis leidis EFSA, et tõenäosus, et nakkusetekitajad on pärast metslindude karantiinist vabastamist levinud liidu territooriumile, on väga väikesest väga suureni. EFSA sõnul on tõenäosus, et püütud metslind on karantiinist vabastamisel nakatunud, erinevate linnuliikide puhul erinev ja sõltub nakatumise tõenäosusest prekliinilises staadiumis. Nende järelduste tulemusena soovitas EFSA, et looduses püütud metslindude impordi jätkamise vajadust tuleks hoolikalt analüüsida. EFSA mainis ka, et metslinnud võivad olla saanud nakkuse teistelt nakatunud metslindudelt, saastunud keskkonnast või nakatunud kodulindudelt.
12
Lisaks märkis EFSA, et 95% liitu imporditud lindudest kuulub ühte kolmest lindude seltsist, milleks on vastavalt värvulised (64%), papagoilised (17%) ja kanalised (14%), et 2005. aastal pärines 88% imporditud metslindudest Aafrikast ja 78% viiest Aafrika riigist, ning et looduses püütud metslinnud on üldiselt odavamad kui vangistuses kasvatatud linnud.
13
Mis puudutab konkreetselt lindude grippi, siis märkis EFSA kõigepealt, et nendel linnuliikidel, mida imporditakse kõige enam ehk värvulistel ja papagoilistel ei ole lindude gripi epidemioloogias olulist osa. Ta märkis ka, et lindudele levinud kõrge patogeensusega linnugripi viiruse kõikidel liikidel on piiratud zonoosne potentsiaal. Kuid EFSA arvates võib – kuna varasemate suurte pandeemiate käigus leiti lindude gripi genoom või selle osa ja arvamuse koostamise ajal tuvastati selle genoomi olemasolu H5N1 viiruses – tõhus järelevalveprogramm ära hoida selle, et linnugripi viirused levivad seaduslikult imporditud lindude kaudu liidu territooriumile.
14
Lisaks märkis EFSA, et eriti värvulistel ja kanalistel on kõrge patogeensusega linnugripi viiruse inkubatsiooniaeg ja kliiniline faas väga lühike, mis toob kaasa kõrge suremuse mõne päeva jooksul, samas kui haneliste puhul võib inkubatsiooniaeg olla pikem. Veel leidis EFSA, et võttes arvesse lühikest inkubatsiooniaega, ilmnevad linnul, kes oli lindude grippi nakatunud juba karantiini paigutamisel või kes nakatus sellesse viirusesse karantiinis olles, karantiiniaja jooksul kliinilised sümptomid. Seetõttu leidis EFSA, et tõenäosus, et selline lind vabastatakse karantiinist ilma sümptomeid märkamata, on väike, kui mitte lausa väga väike. Siiski on tema sõnul olemas oht, et viirust subkliiniliselt põdevad linnud vabastatakse karantiinist nakatununa.
15
Lõpuks soovitas EFSA hinnata hoolikalt metslindude impordi jätkamise vajadust ja eelistada linnumunade importi, võttes arvesse ohtu, et suur hulk nakkusetekitajaid võib liidu territooriumile kanduda. Lisaks soovitas ta viia regulaarselt läbi nakkushaiguste sissetoomise ohu hindamist, et tuvastada kõrge ohutasemega piirkonnad ja riigid ning ohustatumad liigid, kuna need võivad aja jooksul muutuda.
Määrus (EÜ) nr 318/2007
16
Komisjon võttis 23. märtsil 2007 vastu määruse (EÜ) nr 318/2007, milles sätestatakse loomatervishoiunõuded ja karantiinitingimused teatavate lindude impordil ühendusse (ELT L 84, lk 7). Selle määruse õiguslik alus olid eelkõige direktiivi 91/496 artikli 10 lõike 3 teine lõik ja lõike 4 esimene lõik ning direktiivi 92/65 artikli 17 lõike 2 punkt b, artikli 17 lõige 3 ja artikli 18 lõike 1 esimene ja neljas taane. Määruse artikli 20 kohaselt jõustus määrus 1. juulil 2007.
17
Määruse nr 318/2007 põhjendused 4, 5 ja 8–10 on sõnastatud järgmiselt:
18
Määruse nr 318/2007 artikkel 1 „Sisu“ näeb ette:
„Käesolevas määruses sätestatakse loomatervishoiu nõuded teatavate lindude importimisel [liitu] I lisas nimetatud kolmandatest riikidest või nende osadest ning selle impordiga seotud karantiinitingimused.“
19
Määruse nr 318/2007 artiklis 2 „Reguleerimisala“ on sätestatud, et seda määrust kohaldatakse lindude suhtes, välja arvatud muu hulgas kodulinnud.
20
Määruse nr 318/2007 artikkel 4 „Heakskiidetud kasvandused“ näeb sisuliselt ette, et kolmandast riigist päritolumaal pädeva asutuse poolt heaks kiidetud kasvandustest pärit lindude import on lubatud juhul, kui nimetatud asutus järgib määruse II lisas sätestatud heakskiitmise tingimusi ja kui asutus on komisjonile edastanud loanumbri.
21
Määruse nr 318/2007 artikkel 5 „Imporditingimused“ näeb muudetud redaktsioonis ette:
„Lindude importimine on lubatud üksnes siis, kui linnud vastavad järgmistele tingimustele:
a)
linnud on vangistuses kasvanud [mis on selle määruse artikli 3 punktis c defineeritud kui „linnud, kes ei ole püütud loodusest, vaid on sündinud vanematest, kes on vangistuses paaritunud või muul viisil sugurakke üle kandnud“];
b)
linnud pärinevad I lisas nimetatud kolmandatest riikidest või nende osadest;
ba)
linnud on pärit heakskiidetud kasvandustest, mis vastavad artiklis 4 sätestatud tingimustele;
c)
lindudele tehti 7 kuni 14 päeva enne teelesaatmist laboratoorne viiruse avastamise proov ja saadi negatiivne tulemus kõikide lindude gripi viiruste ja Newcastle’i haiguse viiruse esinemise suhtes;
d)
linnud ei ole lindude gripi vastu vaktsineeritud;
e)
lindudega on kaasas III lisas esitatud näidisele vastav veterinaartõend (edaspidi: „veterinaartõend“);
f)
linnud on [...] märgistatud individuaalse identifitseerimisnumbriga […]“
22
Määruse nr 318/2007 artikli 11 „Karantiinitingimused“ lõige 1 näeb ette järgmist:
„Linnud pannakse heakskiidetud karantiiniasutuses või -keskuses vähemalt 30 päevaks karantiini (edaspidi „karantiin“).“
23
Määruse nr 318/2007 I lisas „Kolmandate riikide loend, kes võivad kasutada III lisas esitatud veterinaartõendit“ on sätestatud:
24
Määruse nr 318/2007 I lisas nimetatud, komisjoni 28. augusti 2006. aasta otsus 2006/696/EÜ, millega kehtestatakse nende kolmandate riikide loetelu, millest võib importida ühendusse ja vedada läbi ühenduse kodulinde, haudemune, ühepäevaseid tibusid, kodulindude, silerinnaliste lindude ja looduslike jahilindude liha, mune ja munatooteid ning määratletud patogeenivabasid mune, ja kohaldatavad veterinaarsertifikaatide nõuded ning muudetakse otsuseid 93/342/EMÜ, 2000/585/EÜ ja 2003/812/EÜ (ELT L 295, lk 1), tühistati ja asendati komisjoni 8. augusti 2008. aasta määrusega nr 798/2008, millega kehtestatakse nende kolmandate riikide, territooriumide, tsoonide ja piirkondade loetelu, millest võib importida ühendusse ja vedada läbi ühenduse kodulinde ja linnukasvatussaadusi, ning veterinaarsertifikaatide nõuded (ELT L 226, lk 1), mida on korduvalt muudetud.
EFSA 2008. aasta arvamus
25
Komisjoni 2007. aasta taotlusele vastuseks andis EFSA 7. mail 2008 arvamuse linnugripi mõju kohta loomade tervisele ja heaolule ning selle levimise riski kohta Euroopa Liidu kodulinnufarmides (The EFSA Journal (2008) 715, lk 1–161) (edaspidi „ EFSA 2008. aasta arvamus“). Komisjon palus EFSA‑l koondada tema varasemate arvamuste peamised järeldused ja soovitused ning hinnata uusi teaduslikke andmeid arvestades veel kord lindude gripiga nakatumise riski Euroopa kodulinnufarmides. Arvestades määruse nr 318/2007 vastuvõtmist, ei analüüsitud konkreetselt uuesti madala patogeensusega linnugripi või kõrge patogeensusega linnugripi viiruste leviku ohtu, mis võib kaasneda nüüd juba keelatud, looduses püütud metslindude importimisega.
26
Kõigepealt märkis EFSA, et Euroopa Liidu liikmesriikides teostatud analüüside kohaselt on kõik kodulindude ja metslindude juures alates 2006. aastast leitud viirused tihedalt seotud. Seoses patogeneesi ja viiruse edasikandumisega arvas EFSA, et viirus H5N1 võib jätkuvalt põhjustada märkimisväärset suremust metslindude seas ning märkis, et katseuuringutel on ilmnenud, et mõni liik võib olla nakatunud, ilma et neil ilmneks kliinilisi sümptomeid.
27
Seoses lindude gripi metslindudelt edasikandumise ohuga meenutas EFSA seejärel, et need linnud olid kõnealuse edasikandumisega seotud Aasias, Lähis-Idas, Euroopas ja Aafrikas. Kuigi pärast EFSA 2006. aasta arvamust on üsna väheseid liike katse-eesmärgil nakatatud, on siiski selle edasikandumisega seotud rohkem metslinnuliike kui algul eeldati, kusjuures edasikandumine toimus nakatunud väljaheidetega kas juba enne sümptomite tekkimist või isegi täiesti ilma sümptomiteta. Arvestades metslindudel aastatel 2006–2008 täheldatud H5N1 viirusega nakatumise juhtude arvu, näib kõrge patogeensusega linnugripi edasikandumise oht metslindude kaudu olevat pigem tavaline kui väga harv või väga sagedane juhtum. Ei saa välistada, et kõnealune viirus on alates 2006. aastast metslindude populatsioonides jätkuvalt olemas, kuna viirus võib esineda ulatuses, mille puhul ei saa seda kindlaks teha. EFSA sõnul esineb jätkuvalt oht, et nakatunud metslinnud nakatavad Euroopa kodulinde.
28
Seoses lindude gripi edasikandumise ohuga kolmandatest riikidest metslindude importimise tõttu jõudis EFSA lõpuks järgmisele järeldusele:
Rakendusmäärus (EÜ) nr 139/2013
29
Komisjoni 7. jaanuari 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 139/2013, milles sätestatakse loomatervishoiunõuded ja karantiinitingimused teatavate lindude impordil liitu (ELT L 47, lk 1), jõustus 12. märtsil 2013.
30
Rakendusmäärusega nr 139/2013, millega tunnistati kehtetuks määrus nr 318/2007, toimub selle põhjenduse 1 kohaselt viimati nimetatud määruse „kodifitseeri[mine]“. Määruse nr 318/2007 põhjendustest 4, 5 ja 8–10 said nüüd rakendusmääruse nr 139/2013 põhjendused 3–7, samas kui artiklite numeratsioon jäi endiseks. Rakendusmääruse nr 139/2013 I lisa viitab nüüd määrusega nr 798/2008 kehtestatud kolmandate riikide loetelule (vt punkt 24 eespool), millesse lisatakse Argentiina Vabariik ja Filipiinide Vabariigi üks piirkond.
2013. aasta kohtuotsus ATC jt vs. komisjon
31
Üldkohus (esimene koda) leidis 16. septembri 2013. aasta vaheotsusena tehtud otsuses ATC jt vs. komisjon (T‑333/10, EKL, edaspidi „kohtuotsus ATC jt, EU:T:2013:451), et nii otsuse 2005/760 kui ka selle otsuse järgnevate pikendamisotsuste vastuvõtmisega pani komisjon toime mitu rikkumist, mis seisnesid proportsionaalsuse põhimõtte ja hoolsuskohustuse rikkumises ning mis toovad endaga kaasa liidu vastutuse sellise kahju hüvitamisel, mille hagejatele põhjustas metslindude importimise keelamine rahvusvahelise episootiaameti (OIE, nüüd Maailma Loomatervise Organisatsioon) piirkondlikesse komisjonidesse kuuluvatest kolmandatest riikidest (kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:2013:451, punkt 193).
32
Üldkohus jättis hagi ülejäänud osas, see tähendab määrust nr 318/2007 puudutavas osas rahuldamata, leides samuti, et hagejate väidetest lähtudes ei rikkunud komisjon selle määruse vastuvõtmisega piisavalt selgelt üksikisikutele õigusi andvat normi, mis võiks kaasa tuua liidu vastutuse (kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:451, punkt 192). Kõnealuse määruse seaduslikkuse kohta sedastas Üldkohus, et hagejate väited ei käsitle proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist konkreetselt metslindude liitu importimise keelu geograafilise ulatuse tõttu, mistõttu ei esitatud Üldkohtule sellist küsimust, ning et mitte teha otsust ultra petita, ei saanud Üldkohus selles küsimuses otsust langetada (kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:451, punktid 149 ja 165).
33
17. septembri 2014. aasta määruses ATC jt vs. komisjon (T‑333/10, EU:T:2014:842) leidis Üldkohus (kaheksas koda) – arvestades pooltevahelist kokkulepet hagejatele selle kahju hüvitamise suuruse kohta, mis neil tekkis otsuse 2005/760 ja selle otsuse kehtivuse pikendamise otsuste seadusvastasuse tõttu –, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud.
EFSA 2014. aasta arvamus
34
Komisjoni 2014. aastal esitatud uuele taotlusele vastuseks andis EFSA 15. detsembril 2014 arvamuse kõrge patogeensusega linnugripi alatüübi H5N8 kohta (The EFSA Journal 2014; 12(12):3941, lk 32) (edaspidi „EFSA 2014. aasta arvamus“).
35
Selles uues arvamuses märkis EFSA, et Aasias ja Euroopas on alates 2014. aasta jaanuarist või vastavalt novembrist leitud kodulinnufarmides viirusega H5N8 nakatunud kodulinde. Kuivõrd viiruse allikas ei olnud veel teada, esitas EFSA erinevad viiruse levimise võimalikud viisid, sealhulgas kaudne edasikandumine inimestelt, sõidukitelt või elusloomadelt, ning leidis, et farmides otsene kokkupuude metslindudega ei ole neist hüpoteesidest kõige usutavam. Siiski märkis ta, et kuna see viirus on tõenäoliselt madala patogeensusega teatavate metslinnuliikide puhul, siis parandaks nende lindude – nii elavate kui ka surnute – suurem aktiivne ja passiivne jälgimine kodulindudele ülekandumise riski mõistmist ja hõlbustaks sihipärast meetmete väljatöötamist. EFSA andis ka teada, et seda viirust on leitud Saksamaa ja Madalmaade metslindude populatsioonides.
Menetlus ja poolte nõuded
36
Üldkohtu kantseleisse 18. detsembril 2014 saabunud hagiavalduses esitasid hagejad käesoleva kahju hüvitamise hagi.
37
Hagejad paluvad Üldkohtul:
—
kohustada komisjoni hüvitama kahju, mis hagejatel on alates 1. jaanuarist 2010 tekkinud määruse nr 318/2007 ja rakendusmääruse nr 139/2013 vastuvõtmisega peaaegu ülemaailmselt kehtestatud looduses püütud metslindude liitu importimise keelu tõttu;
—
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
38
Komisjon palub Üldkohtul:
—
jätta hagiavaldus rahuldamata;
—
mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
39
ELTL artikli 340 teine lõik sätestab, et lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.
40
Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu institutsioonide või organite õigusvastase tegevuse puhul ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduseks, et täidetud on kõik järgmised kumulatiivsed tingimused: liidu institutsioonile või organile etteheidetav tegevus on õigusvastane, kahju on tegelik ja esineb põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:451, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
41
Mis puudutab konkreetselt esimest tingimust, mis käsitleb liidu institutsioonile või organile etteheidetava tegevuse õigusvastasust, siis kohtupraktikast tuleneb nõue, mille kohaselt tuleb tuvastada, kas üksikisikutele õigusi andvat õigusnormi on piisavalt selgelt rikutud. Otsustav kriteerium, mis lubab pidada rikkumist piisavalt selgeks, on see, et asjaomane liidu institutsioon või organ on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Üksnes siis, kui sellel institutsioonil või organil on vaid märkimisväärselt piiratud, kui mitte olematu kaalutlusõigus, võib liidu õiguse vähim rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu (vt kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:451, punkt 62, ja seal viidatud kohtupraktika).
42
Liidu õiguse piisavalt selge rikkumise kriteeriumi kohaldamisega seoses on käesoleva asja asjaoludel vaja täpsustada, et asjassepuutuvate õigusnormide võimalik piisavalt selge rikkumine peab tuginema niisuguse ulatusliku kaalutlusõiguse piiride ilmselgele ja olulisele ületamisele, mis on liidu seadusandjal ühise põllumajanduspoliitika alase pädevuse teostamisel ELTL artikli 43 alusel. Nimelt tähendab selle kaalutlusõiguse teostamine seda, et liidu seadusandja peab ette nägema ja hindama keerukaid ja ebakindlaid ökoloogilisi, teaduslikke, tehnilisi ja majanduslikke arengusuundi (vt selle kohta kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:451, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi liidu institutsioonid peavad teadusuuringuid ja teaduslikke arvamusi arvesse võtma, peavad poliitilise valiku ühiskonna jaoks sobiva kaitsetaseme kindlaksmääramisel tegema need institutsioonid, mitte teadlased (kohtuotsus, 12.4.2013, Du Pont de Nemours (Prantsusmaa) jt vs. komisjon, T‑31/07, EU:T:2013:167, punkt 270).
43
Lisaks olgu meenutatud, et liidu õiguse piisavalt selge rikkumise nõude eesmärk on õigusvastase akti laadist olenemata vältida, et risk, et institutsioon peab asjaomaste ettevõtjate väidetava kahju kandma, ei pärsiks tema suutlikkust oma pädevust üldistes huvides täiel määral rakendada, seda nii õigustloova või majanduspoliitilisi valikuid hõlmava tegevuse puhul kui ka tema halduspädevuse vallas, ilma et samas jääksid eraõiguslike isikute kanda ilmsetest ja lubamatutest rikkumistest tulenevad tagajärjed (vt kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:451, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
44
Käesolevas asjas väidavad hagejad sisuliselt, et sellega, et komisjon kehtestas määruse nr 318/2007 ja rakendusmääruse nr 139/2013 vastuvõtmisega de facto peaaegu ülemaailmselt kehtiva looduses püütud metslindude liitu importimise keelu, pani komisjon toime teatavate hagejatele õigusi andvate õigusnormide piisavalt selge rikkumise, mis põhjustas neile tegeliku ja kindla kahju.
45
Selles osas tuleb märkida, et hagejad tuginevad määruse nr 318/2007 ja rakendusmääruse nr 139/2013 õigusvastasusele täies ulatuses, täpsustamata konkreetseid sätteid, millest tuleneb looduses püütud metslindude liitu importimise keeld. Üldkohus leiab siiski, et hagejate argumendid on piisavalt selged, et komisjon ja liidu kohus saaksid nimetatud sätted ilma suurema vaevata kindlaks teha (vt ka analoogia alusel kohtuotsus, 10.5.2006, Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EKL, EU:T:2006:121, punkt 47).
46
Kõigepealt tuleb tuvastada, kas esineb komisjoni õigusvastane tegevus eespool punktides 39–43 esitatud põhimõtteid arvestades.
Õigusvastase tegevuse olemasolu
47
Komisjoni õigusvastase tegevuse näitamiseks esitavad hagejad sisuliselt kolm väidet, millest esimese kohaselt on selgelt rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 15–17 tagatud ettevõtlusvabadust, kutsevabadust ja omandiõigust, teise väite kohaselt on selgelt rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja kolmanda väite kohaselt on selgelt rikutud hoolsuskohustust.
48
Üldkohtu arvates on otstarbekas analüüsida kõigepealt teist, siis kolmandat ja seejärel esimest väidet.
Teine väide, et selgelt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet
49
Teise väitega väidavad hagejad, et määruse nr 318/2007 ja rakendusmääruse nr 139/2013 vastuvõtmisega ja jõus hoidmisega rikkus komisjon selgelt proportsionaalsuse põhimõtet. Nad esitavad sellega seoses kolm osaväidet, et esiteks on looduses püütud metslindude liitu importimise keeld geograafiliselt liiga suure ulatusega ja sellega rikutakse samuti ettevaatuspõhimõtet, teiseks ei kohaldatud karantiinilahendust kui vähem piiravat meedet lindude gripi tõrjeks ning kolmandaks ei teostatud rändlindude intensiivsemat jälgimist kui selle tõrje tõhusamat meedet.
50
Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, mis on sätestatud ELL artikli 5 lõikes 4, nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei ületaks piire, mis asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks on sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega. Mis puudutab selle põhimõtte rakendamise tingimuste kohtulikku kontrolli, siis võttes arvesse liidu seadusandjale ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas antud ulatuslikku kaalutlusõigust, võib sellises valdkonnas võetud meetme õiguspärasust mõjutada vaid selle meetme ilmselge ebasobivus võrreldes pädeva institutsiooni püstitatud eesmärgiga. Seega ei ole vaja kindlaks teha, kas liidu seadusandja võetud meetmed on ainsad või parimad võimalikud meetmed, vaid välja tuleb selgitada, kas need on või ei ole taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt ebasobivad (vt kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:451, punktid 98 ja 99 ja seal viidatud kohtupraktika).
51
Samuti tuleb märkida, et ettevaatuspõhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb ELTL artiklist 11, ELTL artikli 168 lõikest 1, ELTL artikli 169 lõigetest 1 ja 2 ning ELTL artikli 191 lõigetest 1 ja 2, ning see kohustab asjaomaseid ametiasutusi võtma asjassepuutuvate õigusnormidega neile antud pädevuste rakendamise konkreetses raamistikus sobivaid meetmeid, et ennetada teatud võimalikke riske rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale, pannes nende huvide kaitsega seotud nõuded tähtsamale kohale kui majanduslikud huvid. Seega võimaldab ettevaatuspõhimõte institutsioonidel olukorras, kus ei ole teaduslikult tõendatud inimeste tervist ohustava riski olemasolu või ulatus, võtta kaitsemeetmeid, ilma et nad ootaksid ära, et täielikult oleks selgunud selle riski tegelikkus ja tõsidus või et avalduks kahjulik mõju tervisele. Lisaks, kui väidetava ohu olemasolu või selle ohu ulatuse üle ei ole võimalik kindlalt otsustada, kuna teostatavate uuringute tulemused ei ole piisavad, lõplikud või täpsed, kuid riski realiseerumise korral on tegelik kahju rahvatervisele tõenäoline, õigustab ettevaatuspõhimõte piiravate meetmete võtmist juhul, kui need on mittediskrimineerivad ja objektiivsed (vt selle kohta kohtuotsus ATC jt vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:451, punktid 79–81 ja seal viidatud kohtupraktika).
52
Käesolevas asjas ei ole kõigepealt kahtlust selles, et määrusega nr 318/2007 ja rakendusmäärusega nr 139/2013 taotletud eesmärk kehtestada loomatervishoiunõuded puudutab inimeste ja loomade tervise kaitset ja on legitiimne.
– Esimene osaväide, et looduses püütud metslindude liitu importimise keeld on geograafiliselt liiga suure ulatusega
53
Esimese osaväitega väidavad hagejad, et määrus nr 318/2007 ja rakendusmäärus nr 139/2013 on geograafiliselt liiga suure ulatusega, kuivõrd nendega nähakse
