EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

15. mai 2008 ( *1 )

„Kalandus — Määrus (EÜ) nr 1954/2003 — Määrus (EÜ) nr 1415/2004 — Püügikoormuse korraldamine — Maksimaalse aastase püügikoormuse taseme kehtestamine — Võrdlusperiood — Ühenduse kalastuspiirkonnad ja kalavarud — Bioloogiliselt tundlikud piirkonnad — Akt Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemistingimuste ja asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta — Õigusvastasuse väide — Vastuvõetavus — Diskrimineerimiskeelu põhimõte — Võimu kuritarvitamine”

Kohtuasjas C-442/04,

mille ese on EÜ artikli 230 alusel 21. oktoobril 2004 esitatud tühistamishagi,

Hispaania Kuningriik, esindajad: E. Braquehais Conesa ja A. Sampol Pucurull, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Monteiro ja F. Florindo Gijón,

kostja,

keda toetab

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: T. van Rijn ja F. Jimeno Fernández, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astuja,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud J. Makarczyk, P. Kūris (ettekandja), J.-C. Bonichot ja C. Toader,

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

olles 31. jaanuari 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Hispaania Kuningriik palub oma hagis tühistada nõukogu 19. juuli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 1415/2004, millega määratakse kindlaks maksimaalne aastane püügikoormus teatavate kalastuspiirkondade ja kalapüügiliikide osas (ELT L 258, lk 1), artiklid 1–6.

Õiguslik raamistik

Määrus (EÜ) nr 1954/2003

2

Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (EÜT L 358, lk 59, ELT eriväljaanne 04/05, lk 460) artikli 4 lõike 1 alusel „määrab nõukogu kindlaks ühenduse meetmed, mis reguleerivad vetele ja kalavarudele juurdepääsu ning säästvat kalandustegevust”. Sama määruse artikli 4 lõike 2 punkt f mainib nende meetmete hulgas püügikoormuse piiramist, kusjuures kalalaeva puhul on püügikoormus kalalaeva mahutavuse ja aktiivsuse näitaja ja laevade rühma puhul rühma kõigi laevade püügikoormuste summa.

3

Nõukogu 4. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1954/2003, mis käsitleb teatavate ühenduse kalastuspiirkondade ja kalavarudega seotud püügikoormuse korraldamist ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 685/95 ja (EÜ) nr 2027/95 (EÜT L 289, lk 1, ELT eriväljaanne 04/06, lk 44), on vastavalt selle määruse artiklile 1 üks neist meetmetest, millega kehtestatakse püügikoormuse korraldussüsteemi põhimõtted ja kord ICES V, VI, VII, VIII, IX ja X piirkonnas ning CECAF rajoonides 34.1.1, 34.1.2 ja 34.2.0.

4

Määruse nr 1954/2003 põhjenduste 2 ja 4 kohaselt on selle meetme eesmärk eelkõige — pärast Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemistingimusi ja asutamislepingutesse tehtavaid muudatusi käsitlevas aktis (EÜT 1985, L 302, lk 23, edaspidi „ühinemisakt”) määratletud teatavatele piirkondadele ja kalavarudele juurdepääsu reguleerivate sätete kehtivuse lõppemist 31. detsembril 2002 — kohandada nõukogu 27. märtsi 1995. aasta määruse (EÜ) nr 685/95, mis käsitleb teatavate ühenduse kalastuspiirkondade ja kalavarudega seotud püügikoormuse korraldust (EÜT L 71, lk 5, ELT eriväljaanne 04/02, lk 204), ja nõukogu 15. juuni 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2027/95, millega kehtestatakse teatavate ühenduse kalastuspiirkondade ja kalavarudega seotud püügikoormuse korraldussüsteem (EÜT L 199, lk 1, ELT eriväljaanne 04/02, lk 224), muudetud nõukogu 19. jaanuari 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 149/1999 (EÜT L 18, lk 3, ELT eriväljaanne 04/04, lk 97), teatavaid sätteid uue õigusliku olukorraga ja tagada, et asjassepuutuvate piirkondade kehtiv üldine püügikoormus ei suurene.

5

Määruse nr 1954/2003 artikkel 3 pealkirjaga „Põhjalähedaste kalade ning teatavate limuste ja vähkide püüki käsitlevad meetmed” sätestab järgmist:

„1. Välja arvatud artikli 6 lõikes 1 määratletud piirkonna puhul, liikmesriigid:

a)

määravad vähemalt 15-meetrise kogupikkusega laevade põhjalähedaste kalade aastase keskmise püügikoormuse taseme ajavahemikul 1998–2002 kõikides artiklis 1 osutatud ICES piirkondades ja CECAF rajoonides, välja arvatud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2347/2002 (millega kehtestatakse süvamere kalavarude püügi suhtes kohaldatavad konkreetsed juurdepääsunõuded ja nendega seotud tingimused) hõlmatud põhjalähedaste kalade püük, samuti kammkarplaste, hariliku taskukrabi ja roosa ämblikkrabi püügi taseme vastavalt käesoleva määruse lisas sätestatule. Püügikoormuse arvutamiseks mõõdetakse laeva püügimahtu laevale paigaldatud võimsusena kilovattides (kW),

b)

jaotavad alapunkti a kohaselt määratud püügikoormuse tasemed igas ICES piirkonnas ja CECAF rajoonis kõikide alapunktis a nimetatud kalapüükide osas.

[…]”.

6

Vastavalt määruse nr 1954/2003 artiklile 4:

„1. Kuni 15-meetrise kogupikkusega kalalaevade püügikoormust arvestatakse iga kalapüügiliigi ja artikli 3 lõikes 1 osutatud piirkonna või rajooni lõikes eraldi aastatel 1998–2002.

2. Kuni 10-meetrise kogupikkusega kalalaevade püügikoormust arvestatakse iga kalapüügiliigi ja artikli 6 lõikes 1 osutatud piirkonna või rajooni lõikes eraldi aastatel 1998–2002.

3. Liikmesriigid tagavad, et nende laevade püügikoormus on piiratud vastavalt lõigetele 1 ja 2 arvestatud püügikoormuse tasemega.”

7

Määruse nr 1954/2003 artikkel 6 kehtestab püügikoormuse erisüsteemi, mida kohaldatakse bioloogiliselt tundlikus piirkonnas, mis on piiratud Iirimaa rannikuga ja mille jaoks „[l]iikmesriigid määravad […] vähemalt 10-meetrise kogupikkusega laevade põhjalähedaste kalade aastase keskmise püügikoormuse taseme ajavahemikul 1998–2002, välja arvatud määrusega (EÜ) nr 2347/2002 hõlmatud põhjalähedaste kalade püük, samuti kammkarplaste, hariliku taskukrabi ja roosa ämblikkrabi püügi taseme, ning jaotavad selliselt määratud püügikoormuse tasemed kõikide nimetatud püükide osas”.

8

Lõpuks sätestavad määruse nr 1954/2003 artikli 11 lõiked 1 ja 2, et liikmesriikide poolt Euroopa Ühenduste Komisjonile edastatud teabe alusel esitab komisjon Euroopa Liidu Nõukogule ettepaneku määruse kohta, milles määratakse kindlaks kõikide liikmesriikide ning artiklites 3 ja 6 määratletud piirkondade ja kalapüügikohtade maksimaalne aastane püügikoormus, ning et nõukogu määrab komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega kindlaks püügikoormuse nimetatud tasemed. Selle sätte alusel võtab nõukogu vastu määruse nr 1415/2004.

Määrus nr 1415/2004

9

Määrus nr 1415/2004 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Kohaldamisala

Käesoleva määrusega kehtestatakse igale liikmesriigile ning kõigi määruse (EÜ) nr 1954/2003 artiklites 3 ja 6 määratletud piirkondade ja kalapüügiliikide osas maksimaalne aastane püügikoormus.

Artikkel 2

Maksimaalsed püügikoormuse tasemed

1. Maksimaalsed aastase püügikoormuse tasemed määruse (EÜ) nr 1954/2003 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b osutatud piirkondadele kalaliikide rühmade, piirkondade, kalapüügiliikide ja liikmesriikide kaupa sätestatakse käesoleva määruse I lisas.

2. Maksimaalsed [aastase] püügikoormuse tasemed määruse (EÜ) nr 1954/2003 artikli 6 lõike 1 punktides a ja b osutatud piirkonnale kalaliikide rühmade, piirkondade, kalapüügiliikide ja liikmesriikide kaupa sätestatakse käesoleva määruse II lisas.

Artikkel 3

Piirkonnast läbisõit

1. Iga liikmesriik tagab, et püügikoormuse piirkonniti jagamine vastavalt määruse (EÜ) nr 1954/2003 artiklitele 3 ja 6 ei too kaasa kalastamisele kulutatava aja pikenemist võrreldes püügikoormuse tasemetega võrdlusperioodil.

2. Laeva sellisest piirkonnast, kus kalapüüki ei ole võrdlusperioodil toimunud, läbisõidu alusel määratletud püügikoormust ei või kasutada kalapüügi teostamiseks selles piirkonnas. Iga liikmesriik peab registreerima sellise püügikoormuse eraldi.

Artikkel 4

Metoodika

Iga liikmesriik tagab, et püügikoormuse registreerimiseks kasutatav metoodika on sama kui püügikoormuse tasemete määramiseks kasutatav metoodika vastavalt määruse (EÜ) nr 1954/2003 artiklitele 3 ja 6.

Artikkel 5

Muude püügikoormuse piirangute süsteemide järgimine

I ja II lisas kehtestatud maksimaalsed [aastase] püügikoormuse tasemed ei piira taastamiskavade või muude ühenduse õigusest tulenevate korralduslike meetmetega kehtestatud püügikoormuse piirangute kohaldamist tingimusel, et järgitakse väiksema püügikoormusega meedet.

Artikkel 6

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

[…]”. [täpsustatud tõlge]

Menetlus ja poolte nõuded

10

Kuna Hispaania Kuningriik esitas 29. jaanuaril 2004 hagi, mis registreeriti numbri all C-36/04 ja milles ta taotles määruse nr 1954/2002 artiklite 3, 4 ja 6 tühistamist, otsustati 2. märtsil 2005 peatada kõnesolevas kohtuasjas menetlus kuni eelnimetatud kohtuasjas otsuse kuulutamiseni.

11

Euroopa Kohtu presidendi 9. märtsi 2005. aasta määrusega lubati komisjonil käesolevas asjas nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda.

12

30. märtsi 2006. aasta otsusega kohtuasjas C-36/04: Hispaania vs. nõukogu (EKL 2006, lk I-2981) jättis Euroopa Kohus rahuldamata määruse nr 1954/2003 artiklite 3, 4 ja 6 tühistamiseks esitatud hagi, leides, et nimetatud sätted ei ole ülejäänud määrusest eraldatavad, mistõttu hagi on vastuvõetamatu.

13

Eelnimetatud kohtuotsuse ja käesolevas kohtuasjas menetluse jätkamise järel vaidlustas Hispaania Kuningriik ametlikult oma repliigis määruse nr 1954/2003 õiguspärasuse ja jäi oma nõuete juurde tühistada määruse nr 1415/2004 artiklid 1–6 ja mõista kohtukulud välja kostjaks olevalt institutsioonilt.

14

Nõukogu ja komisjon nõudsid hagi rahuldamata jätmist ja kohtukulude väljamõistmist Hispaania Kuningriigilt.

Õigusvastasuse väite vastuvõetavus

Poolte argumendid

15

Nõukogu hinnangul on Hispaania Kuningriigi poolt määruse nr 1954/2003 vastu esitatud õigusvastasuse väide vastuvõetamatu, sest esiteks on see esitatud hilinenult alles repliigi, mitte hagi staadiumis, ning teiseks ei saanud liikmesriik igal juhul vaidlustada selle määruse kehtivust pärast EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud tähtaja lõppemist.

16

Nõukogu väidab esiteks, et kodukorra artikli 42 lõige 2 keelab menetluse käigus uute väidete esitamise, ning et Hispaania Kuningriigi poolt eespool viidatud kohtuotsuse Hispaania vs. nõukogu aluseks olnud kohtuasjas esitatud hagi rahuldamata jätmine ei saa kujutada endast uut asjaolu selle sätte mõttes.

17

Teiseks väidab nõukogu, et kui liikmesriigil oleks lubatud pärast EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud tähtaja möödumist vaidlustada ühenduse määruse kehtivus õigusvastasuse väite esitamisega iga kord, kui institutsioon võtab vastu vastava ühenduse määruse rakendusakti, võimaldaks see õiguslikke tagajärgi kaasa toovaid ühenduse õigusakte lõputult küsimuse alla seada, mis oleks nõukogu hinnangul vastuolus hagi esitamise tähtaegade eesmärgiga, milleks on õiguskindluse tagamine. Ehkki Hispaania Kuningriik vaidlustas määruse nr 1954/2003 eespool viidatud kohtuotsuse Hispaania vs. nõukogu aluseks olnud kohtuasja raames eespool nimetatud tähtaja jooksul ning hoolimata sellest, et tegemist ei ole otsusega, tuleb nõukogu väitel kõnesoleval juhul siiski kohaldada kohtupraktikat, millest tuleneb, et ühenduse institutsioonide poolt vastu võetud otsuse adressaadil ei ole juhul, kui otsust ei ole vaidlustatud EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud tähtaja jooksul, võimalik tugineda selle otsuse õigusvastasusele, kuna see otsus on muutunud tema suhtes lõplikuks (15. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 52/83: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1983, lk 3707, punkt 10, 9. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-188/92: TWD Textilwerke Deggendorf, EKL 1994, lk I-833, punkt 13, ja 15. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-239/99: Nachi Europe, EKL 2001, lk I-1197, punkt 29).

18

Komisjon, kes astus menetlusse nõukogu toetuseks ja taotleb hagi rahuldamata jätmist põhjendamatuse tõttu, tõdeb, et määrus nr 1954/2003 ja määrus nr 1415/2004, mis üksnes rakendab viimati nimetatut, on niivõrd otseselt seotud, et kõnesolev hagi on ainult eespool viidatud kohtuotsuse Hispaania vs. nõukogu aluseks olnud hagi peaaegu sõnasõnaline kordamine. Komisjoni arvates ei ole kõnesolev hagi tegelikult esitatud mitte määruse nr 1415/2004 peale, vaid pigem määruse nr 1954/2003 artiklite 3, 4 ja 6 peale, kuna üheski kõnesoleva hagi väites ei nimetata konkreetselt või otseselt määrust nr 1415/2004. Jätkates käesolevat menetlust pärast otsuse kuulutamist eespool viidatud kohtuasjas Hispaania vs. nõukogu, püüab Hispaania Kuningriik vältida eelnimetatud kohtuotsuse mõju. Kuna sellega jäeti tema hagi rahuldamata, on käesolev hagi komisjoni väitel „aluseta”.

19

Lisaks väidab komisjon, et hageja ei saa vaidlustada sellise akti õiguspärasust, mille peale ta oleks saanud esitada tühistamishagi. Teiseks tulnuks see õigusvastasuse väide — mis ei tugine avalikul huvil — esitada sõnaselgelt hagi staadiumis. Komisjoni väitel on õigusvastasuse väide käesoleval juhul esitatud pärast tähtaja möödumist, kujutades endast uue väite esitamist ja esialgse nõude muutmist, mis rikub kodukorra artiklit 42. Neil kaalutlustel leiab komisjon, et käesolev hagi tuleks jätta rahuldamata, ilma et seda oleks vaja sisuliselt käsitleda.

20

Hispaania Kuningriik väidab, et määruste nr 1954/2003 ja nr 1415/2004 vahel valitseb otsene õiguslik seos, ning et eespool viidatud kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu on menetluse käigus ilmnenud uus faktiline ja õiguslik asjaolu, mistõttu esitatud õigusvastasuse väide on vastuvõetav. Hispaania Kuningriik lisab, et õigusvastasuse väide ei riiva õiguskindluse ega res judicata põhimõtet, kuivõrd Hispaania Kuningriik esitas tähtajaks hagi nii alg- kui ka rakendusmääruse peale ning varasemas kohtuotsuses ei lahendanud Euroopa Kohus kohtuasja sisuliselt.

Euroopa Kohtu hinnang

21

EÜ artikkel 241 näeb ette, et „[o]lenemata artikli 230 viiendas lõigus ettenähtud tähtaja lõppemisest võib menetluses, kus arutamisele tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühiselt vastuvõetud määrus või nõukogu, komisjoni või [Euroopa Keskpanga] määrus, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Kohtult artikli 230 teises lõigus esitatud alustel selle määruse kohaldamata jätmist”.

22

Osundatud artikli alusel võib liikmesriik kohtuvaidluse korral vaidlustada