1.
Töötajate vaba liikumisega, mis on kaitstud EL toimimise lepingu artikliga 45, on vastuolus meetmed, mis panevad kodanikud, kes soovivad oma päritoluriigist lahkuda, et töötada teises liikmesriigis, sellest loobuma. See kaitseb ka neid, kes pöörduvad pärast töötamist riigis, kuhu nad suundusid, tagasi oma päritoluriiki, vähemalt selle töösuhte alusel tekkinud õigussuhete osas. ( 2 )

2.
Nende pärssivate meetmete hulka võivad kuuluda maksumeetmed ja meetmed, mis seonduvad sotsiaalkindlustusmaksetega. Kuigi füüsiliste isikute tulumaksu reguleerivad õigusnormid ja sotsiaalkindlustust reguleerivad õigusnormid näevad harilikud ette eraldi arveldusviisid, toimub Madalmaades maksustatava tulu ja sotsiaalmaksu iga-aastane deklareerimine ( 3 ) (ja maksude arvutamine) koos.

3.
Poola kodanik K. M. Zyla töötas peaaegu pool 2013. aastast Madalmaades, kus ta tasus Madalmaade sotsiaalkindlustusmakseid ja maksis tulumaksu. Kohtutoimiku andmetel ei saanud ta pärast Poolasse tagasi pöördumist sama aasta teisel poolel piisavalt sissetulekuid, et tasuda Poola sotsiaalkindlustusmakseid ega selleks, et maksta tulumaksu selles riigis.

4.
Madalmaade maksuhaldur kohaldas seaduses ette nähtud maksuvähenduse väljaarvutamiseks, mida tuli teha K. M. Zyla juba tasutud sotsiaalkindlustusmaksete pealt, talle pro rata temporis vähendamist vastavalt perioodile (kuus kuud), mille vältel ta oli Madalmaades makseid tasunud.

5.
Madalmaade kohtutes vaieldakse, kas ELTL artikkel 45, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus seoses otsese maksustamisega, ( 4 ) kohustab Madalmaade ametivõime võtma arvesse K. M. Zyla isiklikke ja perekondlikke asjaolusid Poolas, et anda talle vaidlusalust maksuvähendust täies ulatuses, mitte ainult proportsionaalselt seal töötatud ajaga.

6.
K. M. Zyla (kes ei ole nõus talle esitatud maksuteatega) ja Madalmaade maksuameti vaheline kohtuvaidlus on jõudnud Hoge Raad der Nederlandenisse (Madalmaade kõrgeim kohus), kes esitab käesoleva eelotsuse küsimuse.
I. Õiguslik raamistik
A.   Liidu õigus
1. Määrus (EL) nr 492/2011 ( 5 )

7.
Artiklis 7 on sätestatud:
„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.
2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.
[…]“.
2. Määrus (EÜ) nr 883/2004 ( 6 )

8.
Artiklis 3 on ette nähtud:
„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:
a)
haigushüvitised;
b)
sünnitus- ja sellega samaväärsed isadushüvitised;
c)
invaliidsushüvitised;
d)
vanadushüvitised;
[…]“.

9.
Artikkel 4 näeb ette:
„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesrii[g]i õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes.“

10.
Artikkel 5 näeb ette:
„Kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti ning pidades silmas kehtestatud eri rakendussätteid, kohaldatakse järgmist:
a)
kui pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel on sotsiaalkindlustushüvitiste ja muu tulu saamisel teatavad õiguslikud tagajärjed, kohaldatakse nimetatud õigusakti asjakohaseid sätteid ka samaväärsete hüvitiste saamise suhtes, mis on saadud teise liikmesriigi õigusaktide alusel, või teises liikmesriigis saadud tulu suhtes;
[…]“.

11.
II jaotises („Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“) on artikli 11 lõikes 1 sätestatud:
„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.“

12.
Artikli 11 lõikes 3 on märgitud:
„3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:
a)
liikmesriigis töötava või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
[…]
e)
iga muu isiku suhtes, kelle suhtes ei kehti punktid a–d,[ ( 7 )] kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte […]“.
B.   Liikmesriigi õigus

13.
Madalmaades reguleerib tulumaksu „Wet op de inkomstenbelasting 2001“ (edaspidi „tulumaksuseadus“) ja sotsiaalkindlustuse rahastamist „Wet financiering sociale verzekeringen“ (edaspidi „WFSV“).

14.
Tulumaksuseaduse artiklist 8.1 nähtub, et „kombineeritud maksu“ suuruse kindlaksmääramiseks liidetakse kokku töötulu pealt (ja muudest tuluallikatest, nagu eluase ja hoiused) tasumisele kuuluv maks ja sotsiaalkindlustusmaksed, millele kohaldatakse vastavaid maksumäärasid. Selliselt kindlaks määratud kombineeritud maksule kohaldatakse ka kombineeritud maksuvähendust nende kahte tüüpi maksu pealt.

15.
Vastavalt tulumaksuseaduse artiklile 8.10 võib maksumaksja taotleda „üldist vähendamist“.

16.
Vastavalt WFSV artiklile 9 arvutatakse sotsiaalkindlustusmaksed ( 8 ) välja, lahutades igal maksustamisperioodil tasutud kindlustusmaksete summast „üldise vähenduse“.

17.
WFSV artiklis 12 on selgitatud, kuidas vähendamine sotsiaalkindlustusmaksete pealt toimub. Selle lõikes 3 on täpsustatud, et sellele vähendamisele on õigus isikul, kes on kindlustusmakseid tasunud terve kalendriaasta vältel, ning juhul, kui maksukohustuslased on makseid teinud ainult aasta teatud osa jooksul, tuleb vähendamise arvutamise reeglid määrata ministri määrusega.

18.
See ülesanne täideti WFSV rakendamise ministri määrusega ( 9 ). Selle artikli 2.6a kohaselt arvutatakse isikute puhul, kellel kalendriaasta teatud osa jooksul sotsiaalkindlustusmaksete tasumise kohustust ei ole (muul põhjusel kui surm), maksu üldine vähendus pro rata temporis, s.o proportsionaalselt tegeliku maksete tasumise perioodiga kalendriaastas.
C.   Kohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimus

19.
Poola kodanik K. M. Zyla töötas Madalmaades 2013. aasta 1. jaanuarist 21. juunini. Sel ajal oli ta kohustuslikult kindlustatud üldises sotsiaalkindlustussüsteemis ja seega kohustatud tasuma sotsiaalkindlustusmakseid. Pärast 21. juunit ( 10 ) naasis ta Poolasse, kus ta teadaolevalt ( 11 ) 2013. aastal ei töötanud.

20.
2013. majandusaastal Madalmaades töötamise eest teenis asjaomane isik tulu 9401 eurot, mille pealt peeti palgatulu tulumaksuna kinni 1399 eurot. Sotsiaalkindlustusmakseid tasus ta summas 2928 eurot.

21.
K. M. Zyla taotles, et talle kohaldataks Madalmaade (tulumaksuseaduse) õigusnorme, mis kehtivad Madalmaade maksumaksjatele. Selleks esitas ta 2013. majandusaasta tulu/sotsiaalmaksudeklaratsiooni.

22.
Tulumaksu/sotsiaalmaksu lõplikuks maksustamiseks kohaldas Madalmaade maksuhaldur talle: a) tulumaksuvähendust summas 1254 eurot; ja b) sotsiaalkindlustusmaksete vähendust summas 840 eurot. Viimane tulenes pro rata temporis kriteeriumi kohaldamisest proportsionaalselt perioodiga, mille vältel oli see isik 2013. majandusaastal tegelikult sotsiaalkindlustusmaksed tasunud.

23.
Asjaomane isik vaidlustas edutult maksuteate Rechtbank Zeeland-West-Brabantis (Zeeland-West-Brabanti esimese astme kohus, Madalmaad) ja apellatsiooniastmes Gerechtshof’s-Hertogenbosch’is (Hertogenboschi apellatsioonikohus, Madalmaad). Mõlemas astmes arutati, kas K. M. Zylal oli õigus täielikule vähenduse summale, seades kahtluse alla ministri määruse artikli 2.6a kooskõla ELTL artikliga 45.

24.
Apellatsioonikohus järeldas, et mingit diskrimineerimist ei ole, sest tugineda ei saa kohtuotsusele Schumacker, vaid seevastu kohtuotsusele Blanckaert. ( 12 ) Tema arvates on ministri määruse artikkel 2.6a õigustatud sellega, et Madalmaade sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud isiku olukord on objektiivselt erinev selles kindlustamata isiku omast.

25.
Hoge Raadis (kõrgeim kohus) väidab K. M. Zyla jätkuvalt, et ministri määruse artikkel 2.6a tekitab lubamatut erinevat kohtlemist residentide ja mitteresidentide vahel, takistades ELTL artiklis 45 ette nähtud töötajate vaba liikumist.

26.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et residentidel, kes ei ole Madalmaade sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud, ei ole õigust täielikule vähendamisele. Seega ei ole otsest seost residentsusega. Lisaks puudutab tema hinnangul K. M. Zyla taotlus – kohelda teda nagu residendist maksumaksjat – ainult tulumaksu, mitte sotsiaalkindlustusmakseid.

27.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab võimalikuks käsitleda küsimust kahest aspektist, mis viivad vastupidiste lahendusteni. Ühelt poolt võiks tugineda kohtuotsusele Blanckaert, milles leiti, et Madalmaade sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud isik ja isik, kes selles kindlustatud ei ole, on objektiivselt erinevates olukordades. ( 13 ) See olukorra erinevus õigustas (kapitali vaba liikumise seisukohast) siseriiklikku õigusnormi, milles oli sotsiaalkindlustusmaksete vähenduse õigus ette nähtud ainult selles süsteemis kindlustatud maksumaksjatele. ( 14 )

28.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab teise käsitlusviisi järgi siiski võimalikuks kvalifitseerida seda vähendust isiklikuks maksusoodustuseks. Sellest perspektiivist tähendaks Madalmaade õiguse pro rata temporis kohaldamine isikule, kes on teeninud kogu oma tulu Madalmaades, vahetegemist residentidel ja mitteresidentidel, mis on vastuolus isikute vaba liikumisega, sest tulumaksukohustuslasel, kes on elanud terve aasta selles liikmesriigis, oleks see õigus täielikule vähendamisele. ( 15 ) Sel juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et maksukohustuslase isiklike ja perekondlike asjaolude arvessevõtmine peaks hõlmama tervet maksuaastat, ( 16 ) kuigi ei või välistada, et neid võidakse arvesse võtta pro rata temporis. ( 17 )

29.
Nendel asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette, et töötaja, kes vastavalt määrusele nr 1408/71 või määrusele nr 883/2004 on selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis vaid ühe osa vältel kalendriaastast kindlustatud, saab sotsiaalkindlustusmaksete sissenõudmisel kasutada, proportsionaalselt kindlustusperioodi ajalise kestusega, ainult osa sotsiaalkindlustusmaksete üldisest maksuvähendusest, kui töötaja ei ole ülejäänud kalendriaasta kestel selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud, elab sel perioodil teises liikmesriigis ja on (peaaegu) kogu aastasissetuleku saanud esimesena nimetatud liikmesriigis?“
II. Menetlus Euroopa Kohtus

30.
Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 18. mail 2017 ning kirjalikke seisukohti esitasid K. M. Zyla, Madalmaade valitsus ja komisjon, kes osalesid 30. mail 2018 peetud kohtuistungil.
III. Poolte argumentide kokkuvõte

31.
K. M. Zyla on seisukohal, et kohtuotsus Blanckaert ei ole talle kohaldatav. Kuigi ta tunnistab selle põhiseisukohtade kehtivust, leiab ta, et see kohtupraktika on piiratud juhul, kus ükski liikmesriik ei võta maksumaksja maksevõimet ning isiklikku ja perekondlikku olukorda arvesse. ( 18 )

32.
Ta tuletab meelde, et sellisel juhul seisneb diskrimineerimine selles, et isiku – kes saab põhiosa oma tulust ja peaaegu kogu perekonna tulu liikmesriigist, mis ei ole tema elukohariik – isiklikke ja perekondlikke asjaolusid ei võeta arvesse ei tema elukohariigis ega ka tema töökohariigis. ( 19 ) Nii on see tema sõnul tema puhul, kui talle ei võimaldata vaidlusalust maksuvähendust täies ulatuses, sest tema isiklikku ja perekondlikku olukorda ei hinnata väidetavalt ei Poolas ega Madalmaades.

33.
Madalmaade valitsuse hinnangul erineb maksumaksjast töötaja olukord, kes elab Madalmaades, mitteresidendi omast, kes ei saa enam selles liikmesriigis tulu palgatööst või füüsilisest isikust ettevõtjana. Tema seisukoht põhineb järgmisel arutluskäigul:
–
Esiteks seob määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt a sotsiaalkindlustuse alal kohaldatava õiguse töökohaliikmesriigiga. Kuna K. M. Zyla naasis pärast Madalmaadest lahkumist ja seda, kui ta enam seal ei töötanud, oma päritoluriiki, ei ole alates tema lahkumiskuupäevast Madalmaade sotsiaalkindlustussüsteem talle enam kohaldatav, sest ta lõpetas sellest hetkest kindlustusmaksete tasumise.
–
Teiseks on erinev kohtlemine niisuguse maksusoodustuse andmisel nagu vaidlusalune tema sõnud õigustatud sellega, et vastavalt liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud isiku ja selles kindlustamata isiku asjaolud on objektiivselt erinevad.

34.
Madalmaade valitsus eitab, et kohtuotsus Schumacker on käesolevas asjas asjasse puutuv, sest:
–
Selles hinnati olulise tegurina maksevõimet, samas kui sotsiaalkindlustusmakseid ei maksta sellest võimest olenevalt.
–
Töökohariigi õiguse kohaldamine töötajale takistab teisel liikmesriigil nõuda kindlustusmakseid sama tegevuse eest. ( 20 ) Kuna alates K. M. Zyla lahkumisest Madalmaade territooriumilt on Madalmaad maksustamispädevuse tema suhtes kaotanud, ei saa selle riigi ametivõimudelt nõuda, et nad kohaldaksid maksuvähendusi või muid soodustusi, mida nimetatud isik oleks võinud saada, kui ta oleks jätkuvalt kindlustatud Madalmaade sotsiaalkindlustussüsteemis.

35.
Komisjon välistab kõigepealt, et siseriiklik õigusnorm on vastuolus määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2, sest K. M. Zylat sai käsitada töötajana ELTL artikli 45 tähenduses ainult seni, kui ta töötas Madalmaades, sest Poolasse tagasi pöördudes ta kaotas selle staatuse.

36.
Komisjoni sõnul kohaldatakse ministri määruse artiklit 2.6a siiski peamiselt muu kui Madalmaade kodakondsusega isikutele. Need isikud ka lahkuvad kõige sagedamini töösuhte lõpus Madalmaadest, samas kui Madalmaade kodanikud jäävad oma riiki ka siis, kui nad enam ei tööta, mistõttu saavad nad maha arvata kogu sotsiaalkindlustusmaksete maksuvähenduse. Seevastu isikud, kes – nagu K. M. Zyla – tasuvad kindlustusmakseid ainult osa aasta eest, maksavad kokkuvõttes sotsiaalkindlustusele proportsionaalselt rohkem, mis takistab töötajate vaba liikumist.

37.
Komisjon pooldab analoogia alusel niisuguse kohtupraktika kohaldamist, mis näeb tingimuses, et isik peab jääma elama liikmesriiki, kus ta sotsiaalkindlustusmakseid tasus, takistust töötajate vabale liikumisele, kui see heidutab töötajat sellest riigist lahkumast, pannes talle suurema sotsiaalkindlustuse maksmise kohustuse, ( 21 ) või kui see võtab töötajalt õiguse ülemääraselt tasutud maksu tagasi saamisele, millele on õigus residendist maksukohustuslasel. ( 22 ) Ta täpsustab lõpuks, et kuna suurem osa K. M. Zyla tulu on teenitud elukohariigist erinevas liikmesriigis, ilma et tema isiklikku ja perekondlikku olukorda oleks arvesse võetud, on kohaldatav Schumackeri kohtupraktika.
IV. Õiguslik analüüs
A.   Sissejuhatavad märkused

38.
Märgin kõigepealt, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kohaldatav on ELTL artikkel 45. Kuna tegemist on Poola kodanikuga, kes suundus Madalmaadesse töötama, näib, et ei ole kohaldatav mõni muu liikumisvabadus kui töötajate kaitset käsitlev vabadus. ( 23 )

39.
Samuti ei ole kahtlust, et K. M. Zyla oli töötaja Euroopa Kohtu praktika tähenduses. ( 24 ) Teoreetiliselt võiks tekkida küsimus, kas naasmise tõttu päritoluliikmesriiki, ilma et ta seal töötaks või majandustegevusega tegeleks, kuuluks tema olukord ELTL artiklis 21 ( 25 ) ette nähtud isikute vaba liikumise kohaldamisalasse. Kuna ta aga tugineb õigusele, et talle kohaldataks täielikku maksuvähendust Madalmaades töötatud aja tõttu, on tema taotlus seotud otseselt ELTL artikliga 45.

40.
Teiseks kohustab asjaolu, et on olemas selle vabaduse rakendamiseks liidu kehtestatud eeskirjad, analüüsima vaidlusaluse siseriikliku õigusnormi kooskõla kas nende eeskirjadega (käesoleval juhul määrustega nr 883/2004 ja nr 492/2011) või siis otse esmase õigusega, s.o ELTL artikliga 45.

41.
Nagu väidab komisjon, ei sisalda määrus nr 883/2004 praktiliselt muud kui tervet hulka kollisiooninorme, et vältida, et töötajale, kes kasutab liidus vaba liikumise õigust, kohaldataks mitme liikmesriigi sotsiaalõigust või ta ei kuulu ühegi riigi sotsiaalõiguse kohaldamisalasse. ( 26 ) Seega tuleks vaidlusaluse siseriikliku õigusnormi kehtivust hinnata määruse nr 883/2004 artikli 4 seisukohast, mis nõuab võrdset kohtlemist, eriti mittediskrimineerimist kodakondsuse alusel.

42.
Samamoodi on määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud vaba liikumise õigust kasutava liidu töötaja õigus samadele sotsiaalsetele ja maksusoodustustele. Seega on selles ainult ära toodud võrdse kohtlemise põhimõte, andmata sellele olulisemat sisu, kuigi Euroopa Kohus on leidnud, et see hõlmab kaudset diskrimineerimist. ( 27 )

43.
Lõppkokkuvõttes, kuna nende kahe määruse kohaldamine ei oma käesolevas asjas tähtsas küsimuses olulist mõju, võib lähtuda otse ELTL artiklis 45 sätestatud vabadusest, ilma et see piiraks seda, et võimaliku diskrimineerimise analüüs nimetatud õigusnormi seisukohast hõlmab viiteid nendele määrustele.

44.
Kolmandaks ja viimaseks on vaidlus liikmesriigis (ja eelotsusetaotlus ise) suurel määral selles, kas kohtuotsused Blanckaert ja Schumacker seda vaidlust mõjutavad:
–
Esimese kohtuotsuse kohaselt on liikmesriigi residendi seos sotsiaalkindlustussüsteemiga eristuselement, millest piisab selleks, et mitte võrdsustada residendi olukorda isiku omaga, kes on sellest liikmesriigist lahkunud, et asuda elama mõnda teise liikmesriiki. See käsitlusviis soosib Madalmaade valitsuse põhiseisukohta kohtuvaidluses.
–
Vastavalt teisele kohtuotsusele võib maksustamisliikmesriik olla sunnitud arvesse võtma nende isikute isiklikku ja perekondlikku olukorda (eriti maksusoodustuste andmiseks), kes ei ela selles riigis, kuid saavad sealt suurema osa oma tuludest, kui maksumaksja tulud tema elukohaliikmesriigis ei võimalda tal samalaadseid soodustusi saada. Sellele teesile tugineb K. M. Zyla.

45.
Kuna vaidlus on selliselt tõstatatud, ei või selle lahendus mööda minna kummastki nendest kohtuotsustest, mille asjakohasust tuleb siseriikliku õigusnormi ELTL artikliga 45 kooskõla analüüsimisel hinnata teisese õiguse seadusliku parameetri puudumisel ( 28 ) liikumisvabaduste analüüsi oma meetodi järgi.
B.   Küsimuse analüüs
1. Väidetav kodakondsuse alusel diskrimineerimine

46.
Kas vaidlusalune meede tähendab liikmesriikide töötajate kodakondsuse alusel diskrimineerimist töölevõtmisel, töö tasustamisel või muude töötingimuste poolest? ( 29 )

47.
Põhimõtteliselt ei tähelda ma ministri määruse artikli 2.6a sisus ega mõttes elemente, mis näitaksid soovi liidu ülejäänud liikmesriikide kodanikke (ebasoodsama olukorra tekitamisega) otseselt diskrimineerida. Maksuvähendus pro rata temporis on ühtemoodi kohaldatav kõikidele töötajatele, kes on kodakondsusest sõltumata olnud kohustatud tasuma Madalmaade sotsiaalkindlustusmakseid lühemal perioodil kui üks kalendriaasta.

48.
Kas seda võiks sellegipoolest kvalifitseerida kaudseks diskrimineerimiseks? Selleks loetakse meetmeid, mis võivad oma olemuselt mõjutada pigem võõrtöötajaid kui selle riigi (siin Madalmaade) töötajaid ning kui seetõttu tekib oht, et esimesena mainituid koheldakse iseäranis ebasoodsalt. ( 30 )

49.
Käesolevas kohtuasjas nõuaks väidetav diskrimineerimine, et:
–
kõigepealt eeldatakse, et võõrtöötajad lahkuvad sagedamini sellest liikmesriigist enne maksuaasta lõppu; ma arvan, et seda ei saa lihtsalt niisama eeldada ja seda ei ole igal juhul tõendatud;
–
tunnistatakse, et kuna teiste liikmesriikide kodanikele kohaldatakse seda maksuvähendust proportsionaalselt, seab see need ministri määruse alusel ( 31 ) eriti ebasoodsasse olukorda, mis kohustab välja selgitama, kas esineb piirang.
2. Kas meede takistab töötajate vaba liikumist?

50.
Isikute vaba liikumist käsitlevate ELTL õigusnormide eesmärk on hõlbustada Euroopa Liidu kodanikel töötada liidu territooriumil. Sellega on seega vastuolus meetmed, mis võivad seada neid ebasoodsamasse olukorda, kui nad soovivad töötada mõnes teises liikmesriigis kui päritoluliikmesriik. Sestap keelabki ELTL artikkel 45 igasuguse siseriikliku meetme, mis võiks liidu kodanikel selle põhivabaduse kasutamist takistada või selle neile vähem atraktiivseks muuta. ( 32 )

51.
Ministri määruse artiklil 2.6a oleks see tagajärg, kui selles sätestatud reegel seaks ELTL artikli 45 alusel liikumisvabadust kasutavad töötajad ebasoodsamasse olukorda.
a) Ebasoodne tingimus

52.
Kui ma õigesti aru sain, on vaidlusalune meede üles ehitatud järgmiselt: ( 33 ) maksuvähendus, millele on igal isikul õigus igal maksuaastal, jaguneb kaheks osaks: üks puudutab maksustatavat tulu ja teine sotsiaalkindlustusmakseid. Teine osa ongi see, mis on ette nähtud ainult nimetatud sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatutele ja see võib vastavalt ministri määruse artiklil 2.6a pro rata temporis klauslile oluliselt varieeruda.

53.
Viimane tähelepanek võib jätta mulje, et maksuvähendus sotsiaalkindlustusmaksete alusel on sotsiaalne eelis, kuna see puudutab spetsiifiliselt ja otseselt sotsiaalkindlustuse rahastamist. ( 34 ) Teisest vaatepunktist aga oleks see füüsiliste isikute tulumaksu deklareerimise ja määramise raames võetav meede, mille aluseks on Madalmaade riigi maksupädevuste teostamine. Seega võiks mõelda, et selle mõju töötajate vabale liikumisele tuleb hinnata ka maksumeetmeid käsitleva kohtupraktika seisukohast. ( 35 )

54.
Arvestades vaidlusaluse maksuvähenduse tihedat seost kindlustusmaksetega, kaldun arvama, et see maksuvähendus on pigem sotsiaalset laadi meede, isegi kui selle rakendamiseks kasutatakse maksutehnikat. Kuigi Madalmaade maksuhaldur kogub tulumaksu ja sotsiaalkindlustusmakseid kombineeritult, nii et viimastele kohaldatavad maksuvähendused võivad „muutuda maksu vähendamisteks“, ( 36 ) on mõlemad olemuselt omaette maksud.

55.
Igal juhul ei leia ma, et pro rata temporis mahaarvamise kord tähendaks tegelikult ebasoodsamat olukorda. Kui, nagu näib, selle kohaldamine on täiesti proportsionaalne kindlustusperioodi ajaga, nii et ei teki asümmeetriat maha arvatavates summades (s.t et vaidlusalusest õigusnormist puudutatud isik ei maksa proportsionaalselt rohkem), siis ei ole ebasoodsamat olukorda näha. ( 37 )

56.
Vaidluse esemeks oleva maksuvähendusega püütakse kaudselt kompenseerida majanduslikku koormust, mida kujutavad endast maksumaksjale sotsiaalkindlustusmaksed. Seepärast puudutab viimaste vähendamine maksuvähenduse saaja aastast maksukoormust positiivselt. Sellest vaatenurgast ei takista miski seda, et sellest tulenev maksukoormuse kergendamine võiks olla võrdeline kindlustusperioodi ajalise kestusega. Kohtuistungil märkis Madalmaade valitsus, et õigusnormi eesmärk on innustada töötajat tööalast tegevust jätkama, andes talle soodustuse alati olenevalt reaalselt töötatud ajast. Olgu kuidas on, kindlustusmaksete ja maksuvähenduse vahel säilib rööpsus ka lõpliku maksu tasumisel tulu/sotsiaalmaksu deklaratsiooni alusel: kui need on suuremad (sest hõlmavad 12 kuu perioodi), on maksuvähendus suurem, ja vastupidi.
b) Olukordade sarnasus

57.
Kui aga arutluskäigu huvides nõustuda, et sotsiaalkindlustusmaksete alusel pro rata temporis maksuvähendus on mitteresidentide jaoks ebasoodsam, sest see mõjutab viimaste tuludeklaratsiooni vähem (quod non), tuleks arvesse võtta Euroopa Kohtu kohtupraktikat, mille kohaselt:
–
diskrimineerimine esineb siis, kui sarnastele olukordadele kohaldatakse erinevaid reegleid või kui erinevatele olukordadele kohaldatakse samu reegleid. ( 38 )
–
Residentide ja mitteresidentide vahelise diskrimineerimisega on tegemist üksnes siis, kui sõltumatult nende elukohast eri liikmesriikides tuvastatakse, et arvestades asjaomaste siseriiklike sätete eesmärki ja sisu, on mõlemad maksumaksjate kategooriad sarnases olukorras. ( 39 )

58.
Kohtupraktikast nähtub ühtlasi, et olukordade sarnasust tuleb analüüsida sõltumatult sellest, kas vaidlusalune meede on üksnes sotsiaalne eelis ( 40 ) või kuulub maksuvaldkonda. ( 41 )

59.
Kas nende reeglite järgi saab tõepoolest kinnitada, et isik, kes enam Madalmaades ei tööta, kuna ta on läinud teise liikmesriiki ja on seepärast lõpetanud sotsiaalkindlustusmaksete tasumise, on samas olukorras nagu isik, kelle elukoht on Madalmaades ja kes töötab jätkuvalt seal või on töötamise lõpetanud?

60.
Sotsiaalkindlustusmaksete alal kehtib muu hulgas määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikes 1 ( 42 ) sätestatud põhimõte, et kohaldatakse ainult ühe riigi õigusakte. Selle alusel kohaldatakse sotsiaalkindlustuse õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvate isikute suhtes üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Artikli eesmärk, nagu on komisjon ühes teises kontekstis kinnitanud, ei ole ühtlustada liikmesriikide materiaalõiguse norme, vaid pigem kehtestada kollisiooninormide süsteem, mille tulemusel liikmesriigi seadusandja kaotab õiguse määratleda omaenda vastava valdkonna õigusnormide ulatus ja kohaldamise tingimused. ( 43 ) Euroopa Kohus oli juba väljendanud sama mõtet sarnases sõnastuses 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsuses ( 44 ) seoses määrusega nr 1408/71, ( 45 ) mis eelnes määrusele nr 883/2004.

61.
Eespool öeldust nähtub, et liikmesriik ei või sotsiaalõigusnormide kohaldamise reegleid muuta nii, et need hõlmaksid lisaks nende oma sotsiaalkindlustuskorra subjektidele ka teises liikmesriigis elavaid isikuid, kes tema territooriumil ei tööta. Kui ta seda teeks, rikuks ta määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e ja järelikult ainult ühe riigi õiguse kohaldamise põhimõtet.

62.
See reegel ei kehtesta mitte töökohaliikmesriigis elamisega, vaid nimetatud riigis töötamise kaudu isikule sotsiaalkindlustussüsteemi kohaldatavusega seotud kriteeriumi. Kui viimati nimetatud seos puudub, ei ole sellel liikmesriigil pädevust seda isikut sotsiaalmaksuga maksustada. Siit tuleneb, et kui seda seost ei ole või — nagu käesoleval juhul — see on ainult ajutine, siis on töötaja, kes elab Madalmaades terve aasta, erinevas olukorras võrreldes töötajaga, kes elab teises riigis (näiteks Poolas) ja kes ei ole Madalmaades kindlustusmakseid tasunud või on neid tasunud samal maksuaastal teatud aja vältel. ( 46 )

63.
Kohtuistungil kinnitas Madalmaade valitsus, et töötajale, kes pärast teatud aja kalendriaastast Madalmaades töötamist jääb sellesse riiki elama terveks aastaks, aga ülejäänud osa aastast töötuna, kohaldatakse sotsiaalkindlustussüsteemi ja ta on kohustatud tasuma Madalmaade sotsiaalkindlustusmakseid terve aasta jooksul. See just ongi erinevus võrreldes K. M. Zyla olukorraga, mis takistab olukordade sarnasteks pidamist: töötud — nagu tema — Madalmaade residendid jätkavad sotsiaalkindlustusmaksete tasumist ja seepärast on neil õigus vastavale maksuvähendusele (aasta jooksul) tegelikult tasutud kindlustusmaksete alusel.

64.
Lisaks saavad Madalmaade õiguse kohaselt ja Euroopa Kohtu sõnadega väljendatult „selles [sotsiaalkindlustus-] süsteemis kindlustatud isikud […] sotsiaalkindlustusel põhinevaid maksu vähendamisi kasutada ainult erandjuhtudel. Ainult juhul, kui kindlustatud isikule ei ole maksete vähendamisi võimalik tasumisele kuuluvate maksete kaudu hüvitada, saab ta taotleda nende mahaarvamist maksust“. ( 47 )

65.
Kui see on nii, siis saab nõutud maksusoodustust isik, kes on tasutund Madalmaade sotsiaalkindlustusmakseid terve aasta, ( 48 ) üksnes juhul, kui tegelikult tasutud kindlustusmaksete summa on väiksem kui maksuvähendus. Vastupidi, kui maksuvähendust sotsiaalkindlustusmaksete alusel antaks täies ulatuses, tegelikku kindlustusaega arvesse võtmata, isikutele, kes on olnud Madalmaade sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud mõned kuud maksuaasta jooksul, saaksid nad nimetatud ülemäärase osa lihtsamini maha arvata: kuna nad on kindlustusmakseid teinud absoluutarvudes vähem, oleks tõenäolisem, et nimetatud lahutamine annaks neile tulemuseks täiendava ülemäärase osa. Sel juhul koheldaks erinevaid olukordi ühtemoodi, sest selles süsteemis kindlustatud isikud – kordan – „saavad sotsiaalkindlustusel põhinevaid maksu vähendamisi kasutada ainult erandjuhtudel“.

66.
Järelikult, isegi kui ministri määruse artiklis 2.6a ette nähtud kriteeriumi pro rata temporis kohaldamist võib kvalifitseerida K. M. Zyla olukorras olevate isikute jaoks ebasoodsaks, kohaldatakse seda asjaoludel, mis ei ole sarnased nende isikute omadega, kes on kohustatud sotsiaalkindlustusmakseid tasuma terve maksuaasta jooksul. Osa aasta jooksul sotsiaalkindlustusega seose puudumisest seega piisab selleks, et tuvastada, et isikud, kes tasuvad kindlustusmakseid nende lühikeste perioodide vältel, ei ole sarnases olukorras isikutega, kellel säilib see seos terve maksuaasta jooksul.

67.
Kokkuvõttes ei tuvasta ma ELTL artikli 45 ega määruse nr 883/2004 artikli 4 ega määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 mingit rikkumist. Ükski nendest õigusnormidest ei takista niisugust õigusnormi nagu ministri määruse artikkel 2.6a.
c) Schumackeri kohtupraktika asjasse puutuvus

68.
Kirjeldatud analüüs ei oleks täielik, kui selles ei võeta arvesse Schumackeri kohtupraktikat, millele K. M. Zyla oma seisukoha põhjendamiseks tugineb.

69.
Nagu ma ette ütlesin, on selles kohtuotsuses leitud, et „juhul kui mitteresident saab suurema osa oma tulust ja peaaegu kogu perekonna tulu liikmesriigist, mis ei ole tema elukohariik, seisneb diskrimineerimine selles, et tema isiklikke ja perekondlikke asjaolusid ei võeta arvesse ei tema elukohariigis ega ka tema töökohariigis“. ( 49 )

70.
Esmapilgul näib, et K. M. Zyla puhul see nii ongi. Olukorrad ei ole aga jätkuvalt objektiivselt sarnased ( 50 ) – selle sarnasuse puudumist tunnistab kohtuotsus Schumacker võimaliku erineva kohtlemise õigustusena. ( 51 )

71.
Igal juhul ei nõustu ma kohtuotsuse Schumacker analoogia alusel kohaldamisega, mida pooldab komisjon. Selles kohtuasjas elas maksukohustuslane asjaolude toimumise ajal ainult Belgias ja sai oma tegevuse eest tulu ainult Saksamaalt, ilma et oleks olnud alalise elukoha üleviimist. Seevastu K. M. Zyla elas Madalmaades osa 2013. kalendriaastast, mille ajal ta sai töösuhtest tulu selles liikmesriigis elamise ajal. Seega oli tulu saamise koht ja elukoht sama seni, kuni ta naasis Poolasse, kus ta sellel aastal enam ei töötanud. Lähteasjaolude tõttu ei ole seega võimalik kohtuotsuse Schumacker kriteeriume analoogia alusel käesolevale kohtuasjale üle kanda.
3. Teise võimalusena: võimalik põhjendatus

72.
Ministri määruse artikkel 2.6a, mille kohaselt kohaldatakse pro rata temporis reeglit maksuvähendusele sotsiaalkindlustusmaksete pealt isikute puhul, kes on nagu K. M. Zyla neid makseid maksuaasta jooksul tasunud ainult osaliselt, on kooskõlas sotsiaalkindlustuse rahastamise süsteemiga, kuhu ta kuulub ja mis on põimunud tulumaksuga maksustamisega.

73.
Seda maksuvähendust kohaldatakse nimelt proportsionaalselt maksuaasta jooksul töötamise ajaga: see protsendimäär on 100% isikutel, kes on makseid tasunud terve aasta, ja väheneb pro rata temporis isikutel, kes on makseid tasunud mõni kuu. Madalmaade ametivõimud püüavad nii proportsionaalselt kohandada majanduslikku koormust, mida kujutab endast maksumaksja jaoks sotsiaalkindlustusmaksete kinnipidamine – või igakuine maksmine –, kohustuste vähendamisega aastaarvestuses.

74.
Kuna juba nimetatud liidu sotsiaalkindlustusõigusnormide põhimõtte alusel, et sotsiaalkindlustuse alal kohaldatakse ainult ühe riigi õigust ( 52 ), puudub Madalmaadel pädevus kinni pidada sotsiaalkindlustusmakseid, mida maksavad palgatöötajad nagu K. M. Zyla teises liikmesriigis, peegeldab vaidlusaluse õigusnormiga kehtestatud maksuvähendamise skeem sümmeetrilist loogikat. ( 53 ) Kui pro rata temporis vähendamist ei kohaldataks, saaksid K. M. Zyla olukorras olevad isikud alusetu eelise, sest nende sotsiaalkindlustusmaksete maksuvähendus oleks ebaproportsionaalne kompensatsioon võrreldes terve maksuaasta jooksul kindlustusmakseid maksvate isikutega, mis oleks vastuolus eesmärgiga kergendada proportsionaalselt kindlustusmaksete tasumisest tingitud majanduslikku koormist. Seega on maksuvähenduse ja algse maksu (sotsiaalkindlustusmaksete tasumine) vahel otsene seos.

75.
Lisaks, vastavalt kohtupraktikale, mis seda nii nõuab, ( 54 ) oleks tegemist samale isikule antava maksuvähenduse vähendamisega sama maksu raames. Seega on põhikohtuasjas vaidlusaluse maksusüsteemi elementide vahel otsene, isiklik ja materiaalne seos, ( 55 ) kus maksuvähenduse vähendamine on pöördetelg, mis tagab maksu ja maksuvähenduse omavahelise vastavuse olenevalt objektiivsetest asjaoludest. Kuna ministri määruse artikkel 2.6a vastab seega kohtupraktikast tulenevatele vajalikele kriteeriumidele, tuleb üksnes hinnata, et ministri määruse artiklis 2.6a ette nähtud vähendamise kord on põhjendatud vajadusest tagada Madalmaade õiguskorra ühtsus.

76.
Tingimusel et nimetatud meede toimib sümmeetriliselt (ja kohtutoimikus ei ole andmeid, mis lubaksid selles kahelda), s.t täiesti proportsionaalselt Madalmaades töötamise ajaga, ei esine kindlustatud isiku, kellele seda kohaldatakse, ebasoodsat kohtlemist, kuna tal säilib tema kindlustusmaksete maksuvähendus, kuid vastavuses ajaga, mille vältel ta kindlustusmakseid tasus enne Madalmaadest lahkumist.

77.
Vaidlusalune meede on seega sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks, vaatamata selle ajapiirangule, ja vajalik kindlustusmaksete rangelt vastavusse viimiseks selle ajaga, mille vältel liikmesriigis kindlusmakseid ei tasutud. Nagu ma märkisin, ei maksustata selle alusel suuremal määral maksukohustuslast, kellele see määratakse proportsionaalselt, võrreldes isikuga, kes on makseid teinud terve aasta eest: esimene ei maksa aja eest, mille vältel ta oli sotsiaalkindlustusega seotud, rohkem kui viimane.

78.
Lõppkokkuvõttes, kui oletada, et ministri määruse artiklis 2.6a ette nähtud meede piirab ELTL artiklis 45 ette nähtud töötajate vaba liikumist, siis oleks see põhjendatud vajadusega tagada maksusüsteemi ühtsus ning proportsionaalne taotletud eesmärgiga.
V. Ettepanek

79.
Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) küsimusele järgmiselt:
Kui töötaja on olnud osa kalendriaastast kindlustatud sotsiaalkindlustussüsteemis liikmesriigis, kus ta teenis peaaegu kogu oma selle maksuaasta tulu, ja on seejärel asunud elama teise liikmesriiki, kus ta elas sama aasta ülejäänud osa, ei ole ELTL artikliga 45 vastuolus niisugune nagu põhikohtuasjas vaidlusalune siseriiklik õigusnorm, mille alusel esimene liikmesriik piirab sotsiaalkindlustusmaksetele tulumaksuga maksustamise raames üldiselt kohaldatavat maksuvähendust protsentuaalselt olenevalt sellest, kui kaua on töötaja nimetatud kindlustusmakseid tasunud.
( 1 ) Algkeel: hispaania.
( 2 ) 26. mai 2016. aasta kohtuotsus Kohll ja Kohll-Schlesser (C‑300/15, EU:C:2016:361, punktid 24–26 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 3 ) Edaspidi „tulu/sotsiaalmaksu deklaratsioon“.
( 4 ) 14. veebruari 1995. aasta kohtuotsus Schumacker (C‑279/93, EU:C:1995:31; edaspidi „kohtuotsus Schumacker“).
( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrus töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1).
( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72).
( 7 ) Punktid b, c ja d puudutavad vastavalt ametnikke, töötuid ja liikmesriigi kaitseväeridadesse kutsutud isikuid.
( 8 ) Sotsiaalkindlustusmakseid reguleerivad üldine vanaduspensioni seadus (Algemene Ouderdomswet), üldine toitjakaotuspensioni seadus (Algemene Nabestaandenwet) ja meditsiiniliste erikulude üldise kindlustuse seadus (Algemene Wet Bijzondere Ziektekosten).
( 9 ) „Regeling Wet financiering sociale verzekeringen“ (edaspidi „ministri määrus“).
( 10 ) Kohtuistungil juhtis Madalmaade valitsus tähelepanu eri instantsides toimunud menetluse vältel kohtutoimikusse sattunud veale, sest nagu näib, naasis K. M. Zyla oma päritoluriiki 21. juulil 2013. See täpsustus aitab vahest paremini mõista eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud arve, mis on ära toodud järgmises punktis.
( 11 ) Madalmaade kohtu esitatud faktiliste asjaolude kirjeldus ei ole selles aspektis väga selge. Kohtuistungil kinnitas K. M. Zyla esindaja, et asjaomane isik ei teeninud Poolas üldse palgatulu. Igal juhul, isegi kui ta oleks tulu saanud, ei oleks see tal võimaldanud tasuda kindlustusmakseid ja saada Poola sotsiaalkindlustushüvitisi.
( 12 ) 8. septembri 2005. aasta kohtuotsus (C‑512/03, ECLI:EU:C:2005:516; edaspidi „kohtuotsus Blanckaert“).
( 13 ) Ibidem, punkt 50.
( 14 ) Ibidem, punkt 37.
( 15 ) Viitega kohtuotsusele Schumacker.
( 16 ) Vastavalt 18. juuni 2015. aasta kohtuotsusele Kieback (C‑9/14, EU:C:2015:406).
( 17 ) Ta viitab 9. veebruari 2017. aasta kohtuotsusele X (C‑283/15, EU:C:2017:102).
( 18 ) Ta nimetab siinkohal 16. oktoobri 2008. aasta kohtuotsust Renneberg (C‑527/06, EU:C:2008:566, punktid 49, 50 ja 59–62).
( 19 ) 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Kieback (C‑9/14, EU:C:2015:406, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 20 ) 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus de Ruyter (C‑623/13, EU:C:2015:123, punktid 40 ja 41).
( 21 ) 26. jaanuari 1999. aasta kohtuotsus Terhoeve (C‑18/95, EU:C:1999:22, punktid 39 ja 40).
( 22 ) 8. mai 1990. aasta kohtuotsus Biehl (C‑175/88, EU:C:1990:186, punkt 16).
( 23 ) Vt 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Petersen ja Petersen (C‑544/11, EU:C:2013:124, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 24 ) „Töötajaks“ loetakse isikut, „kes teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, […] töösuhtele on omane see, et isik teeb teatud ajavahemiku jooksul teisele isikule tema juhtimise all teatud töid, mille eest ta saab tasu“ (8. juuni 1999. aasta kohtuotsus Meeusen, C‑337/97, EU:C:1999:284, punkt 13).
( 25 ) Vt minu ettepanek kohtuasjas Kohll ja Kohll-Schlesser (C‑300/15, EU:C:2016:86, punkt 42).
( 26 ) Vt analoogia alusel 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus de Ruyter (C‑623/13, EU:C:2015:123, punkt 37).
( 27 ) 20. juuni 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg (C‑299/01, EU:C:2002:394).
( 28 ) See on tavaline toimimisviis. Vt näiteks 15. septembri 2005. aasta kohtuotsus Ioannidis (C‑258/04, EU:C:2005:559, punktid 35–37.
( 29 ) 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Eschenbrenner (C‑496/15, EU:C:2017:152, punkt 32).
( 30 ) 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Larcher (C‑523/13, EU:C:2014:2458, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 31 ) Vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Bobek, kohtuasi Pöpperl (C‑187/15, EU:C:2016:194, punkt 35).
( 32 ) 18. juuli 2017. aasta kohtuotsus Erzberger (C‑566/15, EU:C:2017:562, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Tuleb siiski arvesse võtta, et liidu õigus ei saa tagada töötajale, et liikumine teise liikmesriiki kui tema päritoluliikmesriik ei mõjuta tema sotsiaalset olukorda, kuna süsteemid ja õigusnormid on liikmesriigiti erinevad (sama kohtuotsuse punkt 34).
( 33 ) Nõustun siinkohal Madalmaade valitsuse selgitustega tema kirjalike seisukohtade punktides 4 ja 17–19. Kohtuistungil kinnitas see valitsus, et siin arutatav õigusakt on sama, mis kohtuotsuses Blanckaert kirjeldatud õigusakt, välja arvatud maksuvähenduse pro rata temporis arvutamise osas.
( 34 ) 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus de Ruyter (C‑623/13, EU:C:2015:123, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 35 ) Vt selle kohta 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Eschenbrenner (C‑496/15, EU:C:2017:152, punktid 41–44).
( 36 ) Kohtuotsus Blanckaert, punktid 15 ja 16.
( 37 ) Vt 13. juuli 2016. aasta kohtuotsus Pöpperl (C‑187/15, EU:C:2016:550, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 38 ) Vt 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Kieback (C‑9/14, EU:C:2015:406, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 39 ) 9. veebruari 2017. aasta kohtuotsus X (C‑283/15, EU:C:2017:102, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 40 ) Vt analoogia alusel 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Eschenbrenner (C‑496/15, EU:C:2017:152, punkt 37).
( 41 ) 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Kieback (C‑9/14, EU:C:2015:406, punkt 24).
( 42 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 11.
( 43 ) Vt 4. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑308/14, EU:C:2016:436, punkt 32).
( 44 ) 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus de Ruyter (C‑623/13, EU:C:2015:123, punkt 35).
( 45 ) Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1606/98 (EÜT 1998, L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 308).
( 46 ) Siinkohal on kohane osundada kohtuotsust Blanckaert, punkt 45.
( 47 ) Kohtuotsus Blanckaert, punkt 47.
( 48 ) Sotsiaalkindlustusmaksete alusel saadava maksuvähenduse lahutamine terve aasta jooksul tehtud kindlustusmaksete summast vähendab tasumisele kuuluvat maksuosa.
( 49 ) Kohtuotsus Schumacker, punkt 38.
( 50 ) Viitan käesoleva ettepaneku punktidele 57 jj.
( 51 ) Kohtuotsus Schumacker, punkt 37.
( 52 ) Vt eelkõige käesoleva ettepaneku punkt 60.
( 53 ) Vt analoogia alusel 1. detsembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑250/08, EU:C:2011:793, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 54 ) Ibidem, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 55 ) 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Timac Agro Deutschland (C‑388/14, EU:C:2015:829, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

Full & Egal Universal Law Academy