Kohtuasi T-69/00

Fabbrica italiana accumulatori motocarri Montecchio SpA (FIAMM) ja Fabbrica italiana accumulatori motocarri Montecchio Technologies, Inc. (FIAMM Technologies)

versus

Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon

Ühenduse lepinguväline vastutus – Ühenduse banaaniimpordi korra vastuolu Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) eeskirjadega – Ameerika Ühendriikide poolt vastuabinõude kehtestamine ühendusest pärineva impordi täiendava tollimaksuga maksustamise teel vastavalt WTO loale – WTO vaidluste lahendamise organi otsus – Õiguslikud tagajärjed – Ühenduse vastutus oma organite õigusvastase tegevuse puudumisel – Põhjuslik seos – Ebatavaline ja eriline kahju

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Institutsioon, kellel ei ole mingit kaalutlusruumi – Ühenduse õiguse lihtsa rikkumise piisavus

(EÜ artikli 288 teine lõik)

2. Kahju hüvitamise hagi – Maailma Kaubandusorganisatsioon – Võimatus tugineda ühenduse õigusakti õiguspärasuse vaidlustamiseks WTO lepingutele – Erandid – Ühenduse õigusakt, mille eesmärk on tagada selle täitmine või mis viitab sellele sõnaselgelt ja täpselt – Ühenduse banaaniimpordi kord – WTO vaidluste lahendamise organi tuvastatud vastuolu WTO eeskirjadega – Selle korra seaduslikkuse kohtulik kontroll WTO eeskirjade suhtes – Välistamine

(EÜ artikli 288 teine lõik, nõukogu määrused nr 404/93 ja nr 1637/98, komisjoni määrus nr 2362/98)

3. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Ühenduse institutsioonide õigusvastase tegevuse puudumine – Tegelik kahju, põhjuslik seos ning ebatavaline ja eriline kahju – Kumulatiivne iseloom

(EÜ artikli 288 teine lõik)

4. Lepinguväline vastutus – Tingimused – WTO lepingutega vastuolus oleva ühenduse banaaniimpordi korra säilitamine – Ameerika administratsiooni poolt vastuabinõude kehtestamisest tulenev kahju – Põhjuslik seos

(EÜ artikli 288 teine lõik)

5. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Ühenduse institutsioonide õigusvastase tegevuse puudumine – Kahju, mis tuleneb ühenduse banaaniimpordi korra vastuolust WTO lepingutega – Ebatavaline kahju – Puudumine – Ühenduse vastutus – Välistamine

(EÜ artikli 288 teine lõik)

1. Ühenduse lepinguväliselt vastutusele võtmise selle organite õigusvastase tegevuse eest EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses eelduseks on see, et samaaegselt esinevad teatavad tingimused, st institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ja põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel. Kui kasvõi üks nendest tingimustest ei ole täidetud, tuleb hagi jätta täies ulatuses läbi vaatamata ilma, et oleks vajalik uurida teisi tingimusi.

Mis puudutab esimest tingimust, siis ühenduse institutsioonile etteheidetav õigusvastane tegevus peab seisnema üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selges rikkumises. Otsustav kriteerium, mis võimaldab tuvastada, et see nõue on täidetud, on see, kui asjaomane ühenduse institutsioon on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire. Kui institutsiooni kaalutlusõiguse ulatus on väga väike või olematu, võib piisavalt raskeks rikkumiseks pidada lihtsalt ühenduse õiguse rikkumist.

(vt punktid 85–89)

2. Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingud ei kuulu oma iseloomu ja ülesehituse tõttu põhimõtteliselt nende normide hulka, mille suhtes Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide tegevuse õiguspärasust.

Seega ei too WTO lepingute võimalik rikkumine institutsioonide poolt põhimõtteliselt kaasa ühenduse lepinguvälist vastutust.

Üksnes eeldusel, et ühendus on soovinud rakendada WTO raames võetud erikohustust, või olukorras, kus ühenduse õigusakt viitab selgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele, lasub ühenduse kohtul kohustus kontrollida ühenduse institutsioonide tegevuse õiguspärasust WTO eeskirjade suhtes.

Isegi WTO vaidluste lahendamise organi otsuse puhul, millega tuvastatakse määrusega nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta, mida on muudetud määrustega nr 1637/98 ja nr 2362/98, kehtestatud ühenduse banaaniimpordi korra vastuolu WTO eeskirjadega, ei leia kumbki nendest kahest erandist selliselt kohaldamist, mis võimaldaks ühenduse kohtul kontrollida ühenduse asjaomaste õigusnormide seaduslikkust WTO eeskirjade suhtes.

Seda ei mõjuta ei vastuolus olevaks kuulutatud meetme WTO lepingutega kooskõlla viimiseks WTO poolt ühendusele määratud ajavahemiku möödumine ega kahjustatud liikmele WTO poolt antud luba võtta ühenduse suhtes kompensatsioonimeetmeid või peatada kontsessioone.

(vt punktid 110, 113–115, 125)

3. Eeldades, et kahju on tekitatud ühenduse institutsioonide tegevusega, mille õigusvastasus ei ole tõendatud, võib ühenduse lepinguvälist vastutust kohaldada siis, kui täidetud on kõik kohustuslikud tingimused: kahju tekkimine, põhjuslik seos kahju tekkimise ja ühenduse institutsioonide tegevuse vahel ning asjaomase kahju ebatavaline ja eriline iseloom.

(vt punkt 160)

4. Liikmesriikide seaduste ühised printsiibid, millele viitab EÜ artikli 288 teine lõik, ei saa olla alus väitele, et ühendus on kohustatud heastama kõik oma organite tegevuse ja selle tegevusega kaudses seoses olevad kahjulikud tagajärjed. Selles sättes nõutud põhjusliku seose tingimus eeldab piisavalt otsest põhjuslikku seost ühenduse institutsioonide tegevuse ja tekkinud kahju vahel.

Antud juhul esineb selline otsene seos ühelt poolt Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingutega vastuolus oleva banaaniimpordi korra nõukogu ja komisjoni poolt jõusse jätmise ja teiselt poolt ettevõtjate kantud kahju vahel, mis tekkis Ameerika täiendavast imporditollimaksust, millega nende kaupu maksustati. Ameerika Ühendriikide ühepoolne otsus kehtestada see täiendav tollimaks ei anna alust väita, et mainitud põhjuslik seos puudub. Asjaomaste institutsioonide tegevus tõi tingimata kaasa vastuabinõu kehtestamise Ameerika administratsiooni poolt vastavalt ühenduse poolt heaks kiidetud WTO vaidluste lahendamise korrale, mistõttu tuleb seda tegevust vaadelda kui kantud kahju otsustavat põhjust.

(vt punktid 177, 178, 183–185, 191)

5. Mis puudutab kahju, mida ettevõtjad ühenduse institutsioonide tegevuse tõttu võivad kanda, siis on kahju esiteks ebatavaline siis, kui see ületab asjaomase sektori tegevusala juurde kuuluvate majandusriskide piire, ja teiseks eriline, kui see mõjutab ühte liiki ettevõtjaid ebaproportsionaalselt, võrreldes teiste ettevõtjatega.

Ei ole leidnud tõendamist, et ettevõtjad, kelle tegevus seisneb akude turustamises Ameerika turul, kannatasid ühenduse banaaniimpordi korra vastuolu tõttu Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingutega, mis tõi kaasa ühenduse suhtes tariifikontsessioonide peatamise Ameerika administratsiooni poolt, kahju, mis ületab nende ekspordialase tegevuse juurde kuuluvate riskide piire. WTO lepingutega ettenähtud võimalus peatada tariifikontsessioonid on üks käesoleva aja rahvusvahelise kaubandussüsteemi juurde kuuluv paratamatus. Seega peab seda paratamatust taluma iga ettevõtja, kes otsustab oma toodangut turustada ühe WTO liikme turul.

Sellest järeldub, et kuna mainitud ettevõtjate kantud kahju ei saa pidada ebatavaliseks, tuleb nende kahju hüvitamise nõue, mis põhineb ühenduse lepinguvälise vastutuse regulatsioonil tema organite õigusvastase tegevuse puudumisel, jätta rahuldamata.

(vt punktid 202, 203, 205, 211, 213)

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (suurkoda)

14. detsember 2005(*)

Kohtuasjas T‑69/00,

Fabbrica italiana accumulatori motocarri Montecchio SpA (FIAMM), asukohaga Montecchio Maggiore (Itaalia),

Fabbrica italiana accumulatori motocarri Montecchio Technologies, Inc.(FIAMM Technologies), asukohaga East Haven, Delaware (Ameerika Ühendriigid),

esindajad: advokaadid I. Van Bael, A. Cevese ja F. Di Gianni, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hagejad,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: G. Maganza, J. Huber, F. Ruggeri Laderchi ja S. Marquardt,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: esialgu P. Kuijper, L. Gussetti, V. Di Bucci, C. Brown ja E. Righini, hiljem P. Kuijper, L. Gussetti, V. Di Bucci ja E. Righini, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostjad,

keda toetab

Hispaania Kuningriik, esindaja: esialgu R. Silva de Lapuerta, hiljem E. Braquehais Conesa, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astujad,

mille esemeks on nõue hüvitada kahju, mis väidetavalt tulenes täiendavast tollimaksust, mida Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaidluste lahendamise organ lubas Ameerika Ühendriikidel võtta hagejate poolt imporditud paiksetelt akudelt pärast seda, kui ühenduse banaaniimpordi kord oli WTO asutamislepingule lisatud lepingute ja käsituslepetega vastuolus olevaks tunnistatud,

EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president B. Vesterdorf, kohtunikud P. Lindh, J. Azizi, J. Pirrung, H. Legal, R. García‑Valdecasas, V. Tiili, J. D. Cooke, A. W. H. Meij, M. Vilaras ja N. Forwood,

kohtusekretär: H. Jung,

arvestades kirjalikus menetluses ja 11. märtsi 2003. aasta ning 26. mai 2004. aasta kohtuistungitel esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Õiguslik raamistik

1 15. aprillil 1994 kirjutas ühendus alla mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru lõppaktile ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingule ning WTO asutamislepingu lisades 1–4 olevatele lepingutele ning käsituslepetele (edaspidi „WTO lepingud”).

2 Selle allkirjastamise järgselt võttis nõukogu vastu 22. detsembri 1994. aasta otsuse 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavate mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus saavutatud kokkulepete allakirjutamist (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1).

3 Nagu tuleneb WTO asutamislepingu preambulist, soovisid lepingu osalised sõlmida „vastastikuseid ja vastastikku kasulikke kokkuleppeid vähendamaks oluliselt tollitariife ja muid kaubandustõkkeid ning et kõrvaldada rahvusvahelistest kaubandussuhetest diskrimineerimine”.

4 WTO asutamislepingu II artikli lõige 2 sätestab:

„Lisades 1, 2 ja 3 sisalduvad lepingud ning neile lisanduvad õigusaktid […] on käesoleva lepingu lahutamatu osa ja siduvad kõigile liikmetele.”

5 WTO asutamislepingu XVI artikli pealkirjaga „Mitmesugused sätted” lõige 4 sätestab:

„Iga liige peab tagama oma seaduste, määruste ja haldusprotseduuride vastavuse tema kohustustele, mis on sätestatud siia lisatud lepingutes.”

6 Lisaks sellele täpsustab WTO asutamislepingu lisas 2 olev vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppe (edaspidi „VLK”) artikli 3 pealkirjaga „Üldsätted” lõike 2 viimane lause:

„[Vaidluste lahendamise organi] soovituste ja otsustega ei või suurendada ega vähendada loendilepingutes ette nähtud õigusi ega kohustusi.”

7 Vastavalt VLK artikli 3 lõikele 7:

„Enne asja algatamist peab liige kaaluma, kas käesolevate protseduuride järgi tegutsemine oleks tulemuslik. Vaidluste lahendamise mehhanismi eesmärk on tagada vaidluse positiivne lahendus. Kindlasti tuleb eelistada mõlemale poolele vastuvõetavat lahendust, mis on kooskõlas loendilepingutega. Vastastikku kokkulepitud lahenduse puudumise korral on vaidluste lahendamise mehhanismi esmane eesmärk tavaliselt tagada nende asjassepuutuvate meetmete kõrvaldamine, mis leitakse olevat vastuolus mis tahes loendilepingu sätetega. Kompensatsioonisätet tuleks kasutada ainult siis, kui on võimatu meedet viivitamata kõrvaldada, ning ajutise vahendina kuni loendilepinguga vastuolus oleva meetme kõrvaldamiseni. Viimane abinõu, mida [käesolevas käsitusleppes] vaidluste lahendamise protseduuridele tuginevale liikmele pakutakse, on võimalus teise liikme suhtes diskrimineerivalt peatada loendilepingute järgsete kontsessioonide või muude kohustuste kohaldamine, kui [vaidluste lahendamise organ] annab selleks loa.”

8 VLK artikkel 7 näeb ette, et vaekogu peab tegema sellised järeldused, mis aitavad vaidluste lahendamise organil (edaspidi „VLO”) anda soovitusi või teha otsuseid küsimustes, mis on talle lahendamiseks esitatud. Vastavalt VLK artikli 12 lõikele 7, kui vaidluspooltel pole õnnestunud leida vastastikku rahuldavat lahendust, esitab vaekogu oma järeldused VLO-le kirjaliku ettekandena.

9 VLK artikkel 17 näeb ette VLO poolt asutatava alalise apellatsioonikogu, mis arutab apellatsioone vaekogu ettekannete kohta.

10 Vastavalt VLK artiklile 19, kui vaekogu või apellatsioonikogu otsustab, et meede on vastuolus loendilepinguga, tuleb tal soovitada asjaomasel liikmel kooskõlastada kõnesolev meede vastava lepinguga. Lisaks soovitustele võib vaekogu või apellatsioonikogu ette panna viise, kuidas asjaomane liige võiks soovitusi rakendada.

11 VLK artikli 21 pealkirjaga „Järelevalve soovituste ja otsuste rakendamise üle” lõike 1 kohaselt on VLO soovituste või otsuste viivitamatu järgimine oluliselt tähtis tagamaks vaidluste tulemuslik lahendamine kõigi liikmete hüvanguks.

12 VLK artikli 21 lõige 3 sätestab, et kui asjaomane liige ei saa VLO soovitusi ja otsuseid viivitamata järgida, tuleb talle jätta põhjendatud ajavahemik, mille määrab kindlaks vahekohtunik.

13 Kui on lahkarvamusi VLO soovituste ja otsuste täitmiseks võetud meetmete olemasolust või nende kooskõlast loendilepinguga, täpsustab VLK artikli 21 lõige 5, et selline vaidlus tuleb lahendada VLK-ga kehtestatud vaidluslahendusmenetluse abil, kasutades sealhulgas võimaluse korral algset vaekogu.

14 VLK artikli 21 lõike 6 kohaselt korraldab VLO vastuvõetud soovituste ja otsuste rakendamise üle järelevalvet ja kui VLO ei otsusta teisiti, võetakse soovituste või otsuste rakendamise küsimus VLO koosoleku päevakorda kuue kuu möödumisel päevast, mil kehtestati lõikes 3 sätestatud põhjendatud ajavahemik, ning jäetakse see VLO koosolekute päevakorda kuni selle lahendamiseni.

15 VLK artikkel 22 pealkirjaga „Kompensatsioon ja kontsessioonide peatamine” sätestab:

„1. Kompenseerimine ja kontsessioonide või muude kohustuste peatamine on ajutised abinõud, mida võib kasutada, kui soovitusi ja otsuseid põhjendatud ajavahemiku jooksul ei rakendata. Siiski ei ole kompensatsioon ega kontsessioonide või muude kohustuste peatamine eelistatavam(ad) kui meetme loendilepingutega kooskõlla viimise soovituse täielik rakendamine. Kompensatsioon on vabatahtlik ning kui seda antakse, peab see olema kooskõlas loendilepingutega.

2. Kui asjaomasel liikmel ei õnnestu loendilepinguga vastuolus leitud meedet sellega kooskõlastada või muul viisil täita soovitusi ja otsuseid artikli 21 lõike 3 alusel määratud põhjendatud ajavahemiku jooksul, peab selline liige, kui nii nõutakse, ja mitte hiljem kui põhjendatud ajavahemiku möödumisel, alustama läbirääkimisi iga poolega, kes on tuginenud vaidluslahendusmenetlusele, eesmärgiga leida vastastikku vastuvõetav kompensatsioon. Kui pärast põhjendatud ajavahemiku möödumist ei jõuta 20 päeva jooksul kokkuleppele rahuldava kompensatsiooni suhtes, võib iga vaidluslahendusmenetlusele tuginenud pool taotleda VLO-lt luba peatada asjaomase liikme suhtes kontsessioonide või loendilepingute järgsete muude kohustuste kohaldamine.

3. Otsustades, milliseid kontsessioone või muid kohustusi peatada, kohaldab kaebav pool järgmisi põhimõtteid ja protseduure:

a) üldpõhimõtteks on, et kaebav pool peaks kõigepealt taotlema kontsessioonide või muude kohustuste peatamist selle sektori (nende sektorite) suhtes, kus vaekogu või apellatsioonikogu leidis rikkumise või muu [eelise] tühistamise või vähendamise, [Tsitaadi tõlget on prantsusekeelsest algtekstist lähtudes täpsustatud Euroopa Kohtus]

b) kui see pool leiab, et kontsessioonide või muude kohustuste peatamine sama(de) sektori(te) suhtes ei ole teostatav või tulemuslik, võib ta taotleda kontsessioonide või muude kohustuste peatamist sama lepingu alla kuuluvate teiste sektorite suhtes,

c) kui see pool leiab, et kontsessioonide või muude kohustuste peatamine sama lepingu alla kuuluvate teiste sektorite suhtes ei ole teostatav või tulemuslik, ning kui asjaolud on piisavalt tõsised, võib ta taotleda kontsessioonide või muude kohustuste peatamist mõne teise loendilepingu alusel,

[...]

4. VLO lubatud kontsessioonide ja muude kohustuste peatamise tase peab olema samaväärne [eeliste] olematukstegemise või vähendamise tasemega. [Mõiste „olematukstegemine” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „tühistamine”. Tsitaadi tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus]

[…]

6. Lõikes 2 kirjeldatud olukorra puhul annab VLO kontsessioonide või muude kohustuste peatamise loa vastava taotluse korral 30 päeva jooksul alates põhjendatud ajavahemiku möödumisest, välja arvatud juhul, kui VLO otsustab konsensuse alusel sellise taotluse tagasi lükata. Siiski, kui asjaomane liige ei nõustu ettepandud peatamistasemega, või väidab, et siis, kui kaebav pool taotles luba peatada kontsessioone või muid kohustusi […], ei järgitud lõikes 3 esitatud põhimõtteid ja protseduure, suunatakse küsimus lahendamiseks vahekohtusse. Sellise vahekohtumenetluse korraldab algne vaekogu, kui selle liikmed on kättesaadavad, või peadirektori nimetatud vahekohtunik ning see viiakse lõpule 60 päeva jooksul pärast põhjendatud ajavahemiku möödumist. Kontsessioone või muid kohustusi ei peatata vahekohtumenetluse jätkumise ajal.

7. Vahekohtunik, tegutsedes lõike 6 alusel, ei pea uurima peatatavate kontsessioonide või muude kohustuste olemust, vaid määrab kindlaks, kas peatamistase on samaväärne olematuksmuutmise [Mõiste „olematuksmuutmine” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „tühistamine”. Tsitaadi tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus] või vähendamistasemega […]. Pooled aktsepteerivad vahekohtuniku otsust kui lõplikku ning asjaomased pooled ei taotle teistkordset vahekohtumenetlust. VLOd teavitatakse viivitamata vahekohtuniku otsusest ning vastava taotluse korral annab VLO loa peatada kontsessioonid või muud kohustused, kui taotlus on kooskõlas vahekohtuniku otsusega, välja arvatud juhul, kui VLO otsustab konsensuse alusel taotluse tagasi lükata.

8. Kontsessioonide või muude kohustuste peatamine on ajutine ning seda kohaldatakse ainult seni, kuni on kõrvaldatud meede, mis leitakse loendilepinguga vastuolus olevat, või kui liige, kes peab soovitusi või otsuseid rakendama, pakub lahenduse kasu [Mõiste „kasu” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „eelis”. Tsitaadi tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus] tühistamisele või vähendamisele, või kui on leitud vastastikku rahuldav lahendus. Vastavalt [VLK artikli 21 lõikele 6] jätkab VLO järelevalvet vastuvõetud soovituste või otsuste rakendamise üle, kaasa arvatud need juhud, kus on antud kompensatsiooni või on peatatud kontsessioonid või muud kohustused, kuid pole rakendatud soovitust viia meede kooskõlla loendilepinguga.

[...]”

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

16 13. veebruaril 1993 võttis nõukogu vastu määruse (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 47, lk 1, edaspidi „banaanituru ühine korraldus”). Selle määruse IV jaotisega kehtestatud kolmandate riikidega kauplemise kord nägi ette soodustingimused banaanidele, mis pärinevad teatavatest Aafrika, Kariibi mere saarte ja Vaikse ookeani (AKV) riikidest, kes on 15. detsembri 1989. aasta neljanda AKV-EMÜ Lomé konventsiooni allakirjutajad (EÜT 1991, L 229, lk 3).

17 Mitmete WTO liikmete poolt, kelle hulgas olid ka Ecuador ja Ameerika Ühendriigid, 1996. aastal VLO-le esitatud kaebuste põhjal tegi VLK sätete kohaselt moodustatud vaekogu 22. mail 1997 ettekande, millega leidis, et banaanituru ühise korralduse impordikord on vastuolus WTO lepingutest tulenevate ühenduse kohustustega. Vaekogu ettekanded soovitasid sealhulgas, et VLO teeks ühendusele ülesandeks viia see kord WTO lepingutest tulenevate kohustustega kooskõlla.

18 Ühenduse esitatud apellatsiooni põhjal kinnitas alaline apellatsioonikogu 9. septembril 1997 sisuliselt vaekogu järeldusi ja soovitas, et VLO teeks ühendusele ülesandeks viia vaidlusalused ühenduse sätted WTO lepingutega kooskõlla.

19 25. septembril 1997 kiitis VLO vaekogu ja apellatsioonikogu ettekanded heaks.

20 16. oktoobril 1997 teatas ühendus vastavalt VLK artikli 21 lõikele 3 VLO-le, et ta järgib täielikult oma rahvusvahelisi kohustusi.

21 17. novembril 1997 taotlesid kaebuse esitanud riigid VLK artikli 21 lõike 3 punkti c alusel, et vahekohtunik määraks kindlaks põhjendatud ajavahemiku, mille jooksul pidi ühendus end oma kohustustega kooskõlla viima.

22 7. jaanuaril 1998 avaldatud vahekohtuotsuses määras vahekohtunik selleks ajavahemikuks perioodi, mis jääb 25. septembri 1997 ja 1. jaanuari 1999 vahele.

23 Võttes vastu 20. juuli 1998. aasta määruse (EÜ) nr 1637/98, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 210, lk 28), muutis nõukogu kolmandate riikidega banaanidega kauplemise korda.

24 Määruse nr 1637/98 preambul tõstab esile:

„(1) […] määruse […] nr 404/934 IV jaotise sätetesse kaubanduse kohta kolmandate riikidega tuleb teha mitmeid muudatusi,

(2) […] ühenduse rahvusvahelisi kohustusi [WTO] ja teiste neljanda AKV-EÜ konventsiooni allakirjutanute suhtes tuleks täita, järgides samal ajal banaanituru ühise korralduse eesmärke,

[…]

(9) […] käesoleva määruse toimimine tuleks piisava katseperioodi lõppedes läbi vaadata,

[…]”

25 28. oktoobril 1998 võttis komisjon vastu määruse (EÜ) nr 2362/98, millega kehtestatakse banaanide ühendusse importimist käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 293, lk 32). See õigusakt sisaldab kõiki sätteid, mis on vajalikud kolmandate riikidega banaanidega kauplemise uue korra rakendamiseks, sealhulgas üleminekumeetmeid, mida õigustab nende rakenduseeskirjade väga kiire jõustumine.

26 Leides, et ühendus oli kehtestanud banaaniimpordi korra selleks, et säilitada eelmise korra ebaseaduslikke elemente, jättes järgimata WTO lepingud ja VLO 25. septembri 1997. aasta otsuse, avaldasid Ameerika Ühendriigid 10. novembril 1998 Federal Register’is esialgse nimekirja ühenduse päritoluga kaupade kohta, mille suhtes kavatseti vastuabinõuna kohaldada täiendavat imporditollimaksu.

27 Ameerika Ühendriigid andsid 21. detsembril 1998 teada oma kavatsusest kohaldada alates 1. veebruarist 1999 või hiljemalt alates 3. märtsist 1999 Ameerika administratsiooni poolt koostatud nimekirja kuuluvate ühenduse kaupade impordile tollimaksu määraga 100%.

28 14. jaanuaril 1999 taotlesid Ameerika Ühendriigid VLK artikli 22 lõike 2 alusel VLO-lt luba peatada ühenduse ja selle liikmesriikide suhtes 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppest (GATT) ning teenustekaubanduse üldlepingust (GATS) tulenevate tariifikontsessioonide ja nendega seotud kohustuste kohaldamine 520 miljoni Ameerika dollari (USD) suuruse kaubavahetuse ulatuses.

29 25. jaanuarist kuni 1. veebruarini 1999 kestnud VLO koosolekul vaidlustas ühendus selle summa põhjendusel, et see ei vasta eeliste tühistamise või vähendamise tasemele, mida Ameerika Ühendriigid taluma pidid, ja leidis, et ei järgitud VLK artikli 22 lõikes 3 määratletud põhimõtteid ja protseduure.

30 29. jaanuaril 1999 otsustas VLO ühenduse taotlusel suunata see küsimus VLK artikli 22 lõike 6 alusel algse vaekogu vahekohtule ja peatas Ameerika Ühendriikide loataotluse kuni vastuabinõuna kohaldatava lubatud maksusumma kindlaksmääramiseni.

31 3. märtsil 1999 kehtestas Ameerika administratsioon ühenduse eksportijatele, kes ekspordivad sel otstarbel koostatud uude nimekirja kuuluvaid kaupu, kohustuse esitada pangagarantii, mis katab 100% imporditavate kaupade väärtusest.

32 9. aprilli 1999. aasta otsuses leidsid vandekohtunikud esiteks, et banaanituru ühise korralduse uue impordikorra mitmed sätted olid vastuolus WTO lepingute sätetega, määrasid eeliste tühistamise või vähendamise tasemeks, mida Ameerika Ühendriigid taluma pidid, 191,4 miljonit USD, ja sedastasid teiseks, et GATT 1994-st tulenevate tariifikontsessioonide ja nendega seotud kohustuste kohaldamise peatamine ühenduse ja selle liikmesriikide suhtes, on maksimaalselt 191,4 miljoni USD suuruse kaubavahetuse ulatuses aastas kooskõlas VLK artikli 22 lõikega 4.

33 7. aprillil 1999 taotlesid Ameerika Ühendriigid VLO-lt VLK artikli 22 lõike 7 alusel luba nõuda selle summa ulatuses imporditollimaksu.

34 9. aprilli 1999. aasta pressiteates avaldas United States Trade Representative (Ameerika Ühendriikide eriesindaja kaubandusküsimustes, edaspidi „eriesindaja”) nimekirja kaupadest, millele kohaldatakse imporditollimaksu määraga 100%. Selles Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Portugali, Hispaania, Rootsi või Ühendkuningriigi päritoluga kaupade nimekirjas esinesid eelkõige „muud plii-happeakud kui need, mida kasutatakse kolbmootorite käivitamiseks või peamise energiaallikana elektrilistes sõidukites”. Märgiti, et eriesindaja avaldab 100% maksumäära kehtestava otsuse Federal Register’is, ja et ta kavatseb maksustamise jõustumise kuupäevaks määrata 3. märtsi 1999.

35 See 19. aprillil 1999 Federal Register’is (köide 64, nr 74, lk 19209–19211) avaldatud otsus võeti vastu 1974. aasta Trade Act’i paragrahvi 301 alusel, mille kohaselt võtab eriesindaja lubatud meetmed, kui ta tuvastab kaubanduskokkuleppest tulenevate Ameerika Ühendriikide õiguste rikkumise.

36 Eelviidatud meetme peatükist „Jõustumise kuupäev” ilmneb, et „[eriesindaja] otsustas, et maksu määraga 100%, mis hakkab kehtima 19. aprillil 1999, kohaldatakse kaupadele, mis on ladustatud või sealt turuleviimise eesmärgil välja viidud 3. märtsil 1999 või hiljem”.

37 Ecuadori poolt 18. detsembril 1998 esitatud taotluse alusel VLK artikli 21 lõike 5 kohaselt moodustatud vaekogu leidis 6. aprillil 1999 samuti, et ühenduse banaaniimpordi kord on vastuolus WTO lepingute sätetega. 6. mail 1999 kiitis VLO vaekogu otsuse heaks.

38 19. aprillil 1999 lubas VLO Ameerika Ühendriikidel kehtestada ühenduse päritoluga impordile tollimaksu, mis vastab 191,4 miljoni USD suurusele kaubavahetusele aastas.

39 25. mail 1999 vaidlustas ühendus WTO organites Ameerika vastuabinõud ajavahemikuks 3. märtsist 1999 kuni 19. aprillini 1999 eelkõige nende jõustumise tõttu 3. märtsil 1999.

40 Leides, et Ameerika täiendava maksu jõustumine viimatinimetatud kuupäeval oli vastuolus VLK sätetega, muutis vaekogu ühenduse nõudel selle meetme kehtima hakkamise kuupäeva 19. aprillile 1999.

41 Läbirääkimiste raames kõigi huvitatud osapooltega tegi ühendus ettepaneku muuta uut banaanituru ühist korraldust. Need muudatused kehtestati nõukogu 29. jaanuari 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 216/2001, millega muudetakse määrust nr 404/93 (EÜT L 31, lk 2).

42 Määruse nr 216/2001 preambul sätestab:

„(1) Tarnijariikide ja teiste huvitatud isikutega on olnud tihedad kontaktid, et lahendada määrusega […] nr 404/93 kehtestatud impordikorrast tulenevaid vaidlusi ja võtta arvesse [WTO] vaidluste lahendamise süsteemi raames moodustatud erirühma järeldusi.

(2) Kõikide komisjoni esitatud võimaluste analüüs näitab, et sellise impordisüsteemi kehtestamine keskmiseks tähtajaks, mis põhineb asjakohase määraga tollimaksu kohaldamisel ja AKV riikidest importimise puhul soodustariifide kohaldamisel, võimaldab kõige paremini tagada esiteks ühtse turukorralduse eesmärkide saavutamist ühenduse toodangu ja tarbijate nõudluse osas, teiseks vastavust rahvusvahelise kaubanduse eeskirjadele ning kolmandaks edasiste vaidluste vältimist.

(3) Selline süsteem tuleks kehtestada alles pärast seda, kui on lõpetatud läbirääkimised ühenduse partneritega kooskõlas WTO menetlusega, eelkõige [GATT] artikliga XXVIII, nende läbirääkimiste tulemused tuleb esitada heakskiitmiseks nõukogule, kes kooskõlas asutamislepingu sätetega kehtestab kohaldatava ühise tollitariifistiku maksumäära.

(4) Kuni kõnealuse impordikorra jõustumiseni tuleks ühenduse tarnete jaoks avada mitu tariifikvooti, mis hõlmavad igasuguse päritoluga importi ja mida hallatakse kooskõlas [VLO] soovitustega […]

(5) AKV riikide suhtes võetud lepingujärgseid kohustusi ja nendele riikidele nõuetekohaste konkurentsitingimuste tagamise vajadust silmas pidades võimaldaks nendest riikidest pärit banaanide suhtes kohaldatav tariifne soodustus 300 eurot tonni kohta säilitada kõnealuseid kaubavoogusid, see hõlmab eelkõige tollimaksu nullmäära kohaldamist sellise impordi suhtes […] tariifikvoodi alusel.

(6) Komisjonile tuleks anda õigus alustada läbirääkimisi tarnijariikidega, kes on oluliselt huvitatud ühenduse turule tarnimisest, et püüda saada kokkulepitud eraldus kahest esimesest tariifikvoodist […]”

43 11. aprillil 2001 sõlmisid Ameerika Ühendriigid ja ühendus käsitusleppe, määratledes „vahendid, mis võimaldavad lahendada banaaniimpordi korda puudutavaid pikaajalisi vaidlusi„ ühenduses. See lepe näeb ette, et ühendus kohustub „hiljemalt 1. jaanuariks 2006 kehtestama banaaniimpordile üksnes tariifse korra”. See dokument määratleb meetmed, mida ühendus peab võtma kuni 1. jaanuarini 2006 kehtival ajutisel perioodil. Vastukaaluks kohustuvad Ameerika Ühendriigid ajutiselt peatama täiendava tollimaksu nõudmise, millega neil oli luba maksustada ühenduse importi. Samas täpsustasid Ameerika Ühendriigid 26. juuni 2001. aasta teatisega VLO-le, et see käsituslepe „ei kujuta endast VLK artikli 3 lõike 6 kohast vastastikuse kokkuleppe teel saavutatud lahendust, ja et lisaks sellele, võttes arvesse meetmeid, mida kõik osapooled peavad veel võtma, on samuti ennatlik kustutada see punkt VLO päevakorrast”.

44 7. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 896/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses banaanide ühendusse importimise korraga (EÜT L 126, lk 6) sätestas komisjon määrusega nr 216/2001 kehtestatud ühenduse banaaniimpordi uue korra rakenduseeskirjad.

45 Ameerika Ühendriigid peatasid täiendava tollimaksu kohaldamise 30. juunil 2001. Alates 1. juulist 2001 taastati algse 3,5% määraga tollimaks ühenduse päritoluga paiksetele akudele.

46 Esimese Astme Kohtu nõudel komisjoni poolt esitatud statistilistest andmetest nähtub, et ühenduse päritoluga plii-happeakude Ühendriikidesse impordi CIF-hind (kulud, kindlustus, vedu) oli 33 748 879 USD aastal 1998, 21 825 385 USD aastal 1999, 15 938 040 USD aastal 2000 ja lõpuks 15 617 997 USD aastal 2001.

47 Fabbrica italiana accumulatori motocarri Montecchio SpA (FIAMM) ja Fabbrica italiana accumulatori motocarri Montecchio Technologies, Inc. (FIAMM Technologies) tegelevad eelkõige peamiselt telekommunikatsiooni valdkonnas kasutatavate paiksete akude tootmisega, mis kuuluvad 19. aprillist 1999 kuni 30. juunini 2001 täiendava tollimaksuga maksustatud kaupade hulka.

Menetlus

48 Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks väidetavalt sellest täiendavast maksust tuleneva kahju hüvitamise hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 23. märtsil 2000.

49 Esimese Astme Kohtu neljanda koja esimees andis 11. septembri 2000. aasta määrusega Hispaania Kuningriigile kostjate nõuete toetuseks menetlusse astumise loa.

50 Komisjoni taotlusel, mis esitati kodukorra artikli 51 lõike 1 teise lõigu alusel, määras Esimese Astme Kohus 4. juuli 2002. aasta otsusega käesoleva kohtuasja viiest kohtunikust koosnevale laiendatud kojale.

51 Esimese Astme Kohtu 4. juuli 2002. aasta otsuse alusel, mis puudutas kodade moodustamist ja neile kohtuasjade määramist, määrati 7. oktoobril 2002 kohtuasi laiendatud esimesele kojale.

52 Algselt määratud ettekandja-kohtuniku ametiaja lõppemise tõttu tekkinud takistusega seoses nimetas Esimese Astme Kohtu president 13. detsembri 2002. aasta otsusega uue ettekandja-kohtuniku.

53 Laiendatud esimese koja esimehe 3. veebruari 2003. aasta määrusega liideti pärast poolte ärakuulamist vastavalt kodukorra artiklile 50 käesolev kohtuasi ja seotud kohtuasjad T‑151/00 ja T‑301/00 suuliseks menetluseks.

54 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 11. märtsil 2003 toimunud laiendatud esimese koja kohtuistungil.

55 23. märtsi 2004. aasta otsusega uuendas Esimese Astme Kohus käesolevas kohtuasjas suulise menetluse.

56 1. aprillil 2004 otsustas Esimese Astme Kohus pärast poolte ärakuulamist määrata liidetud kohtuasjad T‑69/00, T‑151/00 ja T‑301/00 ning seotud kohtuasjad T‑320/00, T‑383/00 ja T‑135/01 Esimese Astma Kohtu suurkojale.

57 Esimese Astme Kohtu suurkoja esimehe 19. mai 2004. aasta määrusega liideti pärast poolte ärakuulamist eelnimetatud kuus kohtuasja suuliseks menetluseks.

58 Menetlust korraldavate meetmete raames palus Esimese Astme Kohus pooli vastata reale küsimustele kirjalikult enne kohtuistungit. Pooled esitasid nõutud teabe nõuetekohaselt.

59 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 26. mail 2004 toimunud suurkoja kohtuistungil.

Poolte nõuded

60 Hagiavalduses paluvad hagejad Esimese Astme Kohtul:

– mõista kostjatelt hagejate kasuks välja hüvitis tekitatud kahju eest summas 10 760 798,35 eurot (20 835 811 027,16 Itaalia liiri) või muu kohtu poolt mõistlikuks peetav summa, arvestades, et hagejad ajakohastavad kantud kahju suurust kohtumenetluse käigus, ning sellele lisanduv intress Itaalia õigusnormidega kehtestatud määras aja eest, mis algab hetkest, mil hagejad maksid Ameerika Ühendriikide tollile 96,5% võrra suuremat tollimaksu ja mis lõppeb hetkega, mil hagejatele makstakse tagasi enammakstud summa ja juhul, kui pärast kohtuotsuse kuulutamist väljamõistetud summade maksmisega viivitatakse, siis viivisintress õigusnormidest tuleneva 8%-lise määra kohaselt,

– mõista kohtukulud välja kostjatelt.

61 Olles palutud väidetava kahju summat ajakohastada, täpsustasid hagejad kohtumenetluse käigus, et nad kandsid üksnes täiendava tollimaksu näol kahju summas 12 139 521 eurot.

62 Kostjad, keda toetas Hispaania Kuningriik, paluvad Esimese Astme Kohtul:

– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata,

– mõista kohtukulud välja hagejatelt.

Vastuvõetavus

63 Esitamata vastuväidet kodukorra artikli 114 kohaselt eraldi taotlusega, märgivad kostjad, et hagi on vastuvõetamatu seetõttu, et esiteks ei vasta hagiavaldus kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele ja teiseks puudub Esimese Astme Kohtul pädevus seda lahendada.

Hagiavalduse mittevastavus kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele

Poolte argumendid

64 Kostjad on seisukohal, et vastupidiselt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud nõuetele ei ole hagiavalduses selgelt määratletud institutsioonide akte, millest ühenduse lepinguväline vastutus tuleneb, ega selgelt välja toodud tegevust ‑ tegu või tegevusetust ‑ mida kostjateks olevatele institutsioonidele ette heidetakse.

65 Hagejad leiavad seevastu, et nad on piisava täpsusega määratlenud kostjatele etteheidetud tegevuse, nimelt määrust nr 404/93 nõuetekohaselt muutvate õigusnormide vastuvõtmata jätmise VLO poolt kehtestatud tähtaja jooksul, rikkudes seeläbi WTO lepingutest ühendusele tulenevaid kohustusi.

66 Hagejad leiavad, et küsimus, kas ühendus rikkus vaidlustatud ühenduse õigusaktide vastuvõtmisega või nende normide WTO lepingute sätetega kooskõlla mitteviimisest tulenenud tegevusetusega WTO eeskirju tahtlikult, on puhtalt terminoloogilist laadi.

Esimese Astme Kohtu hinnang

67 Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Esimese Astme Kohtu menetluses selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel, peab hagiavalduses sisalduma hagi ese ja lühike ülevaade avalduse aluseks olevatest fakti- ja õigusväidetest. See teave peab olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Esimese Astme Kohus lahendada hagi vajadusel ilma täiendava informatsioonita. Et tagada õiguskindlus ja kohtuvõimu hea toimimine, on hagiavalduse vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid vähemalt ülevaatlikult, aga järjekindlalt ja arusaadavalt, hagiavalduse enda tekstist.

68 Nende tingimuste täitmiseks peab ühenduse institutsioonide poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise hagi, nagu käesolevaski asjas, sisaldama andmeid, mis võimaldaksid määratleda hagejate poolt